Jäta navigatsioon vahele

Teksti suurus

Kontrastsus

×

Elisabethi projektikogemus: kunsti kaudu saab vähendada diskrimineerimist

Kogu maailmas valitseva vaenulikkuse taustal vajavad inimesed võimalust ühineda ühe lipu all. Ja mis oleks parem lipp ühinemiseks kui Euroopa Liidu lipp läbi Erasmus+ programmi, arutleb Elisabeth, kes võttis osa projektist Sloveenias, mille kaudu ulatati omapoolne abikäsi neile inimestele, kes igapäevaelus diskrimineerimisega silmitsi seisavad. Järgnevalt saab lugeda tema kogemuslugu.

Samal ajal kui paljud inimesed ja riigid ehitavad enda ümber müüre, pakuvad Erasmus+ projektid ainulaadse võimaluse sideme loomiseks erinevate Euroopa inimestega ning kultuuri, mitmekesisuse, sallivuse, vähemuste ja paljude muude teemade tundmaõppimiseks mitteformaalsete meetodite kaudu. Üks selline projekt toimuski Sloveenias ja selle nimi oli “Building Bridges” (“Ehitades sildu”). Nagu nimigi viitab, ehitas projekt inimeste vahele kunsti ja loomingu kaudu lähendava mõttelise silla.

Osalejad seitsmest riigist, taustast, uskumustest ja ühiskonnakihtidest tulid kokku, et süveneda solidaarsusse inimestega, kes kogevad igapäevaelus diskrimineerimist. Viimaste hulka kuuluvad näiteks  kodutud, eakad ja muud erinevad vähemused. Need seitse riiki olid Sloveenia, Ungari, Eesti, Rumeenia, Portugal, Poola ja Horvaatia. Projektis osalejad kohtusid Sloveenias, et õppida kaasatust ja pakkuda võimalusi vähem õnnelikele inimestele. Sest inimesed kipuvad unustama oma privileege ja võtma saadavaid võimalusi iseenesestmõistetavana. Teadvustamine nendele, kes sellist luksust ei oma, oli üks projekti peamisi eesmärke.

Pärast üksteisega tutvumist ja arutelusid eelmainitud rühmade olukorra kohta oma koduriikides, saime väärtuslikke teadmisi ja asusime tegutsema. Me külastasime mitmeid kohti, kus elavad kodutud ja eakad, kus me esinesime tantsudega, laulsime, lõime akvaariume ja sõbrakäevõrusid. See oli väärtuslik kogemus ning kasulik osalejatele, et mõista nende vähem priviligeeritud inimeste situatsiooni. Lisaks külastasime Radio Romici, kus meid hariti romade rahva ja keele ajaloo ning tähtsuse osas. Nende kombed ja elustiil pakkusid osalejatele suurt huvi ning neis lõkkele armastus romade rahva vastu.

Pärast eluraskustega inimestega kohtumist, hakkasime töötama enda panuse kallal neid aidata. Me jagunesime seitsmesse gruppi, et luua midagi tähenduslikku. Videogrupp vastutas sissejuhatava video tootmise eest projekti ja organisatsiooni tutvustamiseks. Teatrigrupp lõi näidendi ühisosa leidmisest ja sellest, kuidas hea kommunikatsioon päeva päästa aitab. Kunstigrupp maalis imelisi kunstiteoseid, mis näitasid nende enda tõlgendusi teemast. Taskuhäälingu grupp salvestas mitu episoodi erinevatel projekti alateemadel. Ajakirjanduse grupp koostas brošüüri, mis sisaldas projekti kohta teavet kõigile lugemiseks. Õmblusgrupp andis noortekeskusele annetatud riietele uue elu, disainides sealhulgas kostüümid teatrigrupile. Sotsiaalmeedia grupp vastutas projekti nähtavuse ja tutvustamise eest internetis. Ning fotogrupp dokumenteeris kogu projekti ning korraldas näituse.

Kokkuvõttes tõi projekt kokku inimesed, kes lõid raske töö ja pühendumise kaudu midagi imetlusväärset. See jättis paljudele osalejatele sügava jälje. See oli nii-öelda üks kord elus kogemus, mida kõik osalejad kindlasti alati kalliks peavad.