Minu kogemus rahvusvaheliselt SOHO koolituselt
8.-12. märts toimus Istanbulis „SOHO European training course”, kuhu osutusin ENEBi poolt väljavalituks ka mina. Tegemist oli väga intensiivse koolitusega, mille eesmärk oli anda ülevaade, kuidas ühe EVT vabatahtliku toetamine võiks toimuda.
Esimene päev peale saabumist ning 4-käigulist õhtusööki oli aeg omavaheliseks tutvumiseks. Läbi energizer‘te ja icebreaking mängude õppisime selgeks üksteise nimed ning kaardistasime ära, kust kohast keegi pärit on. Inimesi oli kohale sõitnud üle kogu Euroopa. Esindatud olid: Eesti, Läti, Island, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Hispaania, Serbia, Ukraina, Türgi, Poola, Belgia, Moldova, Albaania ja koolitajad Leedust ning Itaaliast.
Teise päeva hommikul tutvustati meile Erasmus+ programmi ning erinevusi mis vana programmi ja praeguse Erasmus+ programmi vahel on. Päeva teisel poolel tegime läbi vabatahtliku valimise simulatsiooni. Meid jaotati kolme gruppi, igas grupis oli kolm erinevat vabatahtlikku, igal vabatahtlikul esindaja saatvast organisatsioonist, kaks inimest vastuvõtvast organisatsioonist ning kaks vaatlejat. Saatva organisatsiooni ülesanne oli ette valmistada vabatahtlik, keda välismaale saatma hakatakse. Vastuvõtva organisatsiooni ülesanne oli valmistada Skype intervjuuks küsimused ning seejärel kui kõik olid valmis, algas Skype intervjuu simulatsioon. Grupitöö tulemusel valis iga grupp välja parima vabatahtliku, kes vastuvõtvasse organisatsiooni oleks sobinud. Simulatsioon oli väga õpetlik. Kuna asutus, kus ma töötan, on olnud seotud EVS programmiga vaid aasta ning hetkel võõrustame oma esimest vabatahtlikku ning koordineerime esimest asutust, siis on kogemused väga väiksed. Plaanime saata sügisest ühe neiu vabatahtlikuks ning olles ise saatva organisatsiooni rollis, sain väga hea aimduse, kuidas vabatahtlikku peaks intervjuuks ette valmistama ning kui palju tegelikult peaks saatev organisatsioon panustama oma vabatahtliku informeerimisse ja teavitamisse vastuvõtva organisatsiooni, riigi ja kultuuri kohta. Oluline on ka see, et saatev organisatsioon hoiaks pidevat kontakti oma saadetud noorega. Harjutus andis ka palju parema ettevalmistuse Skype intervjuude tegemise kohta.
Kolmanda päeva esimene pool keskendus arutelule, kuidas organiseerida head EVS tegevust. Arutelud olid jaotatud kolmeks: planeerimine ja ettevalmistus; teostus ja hindamine. Grupiarutelu mõte oli leida ühised vaated, milline see EVS teenistus ideaalis võiks olla ning kuidas organisatsioonid maksimaalselt vabatahtlikku toetada saaksid. Ka selles harjutuses olime jagatud gruppideks ning grupiarutelu oli jaotatud kolmeks osaks. Esimeses ja teises osas saime lehekülje küsimustega saatvale organisatsioonile, vastuvõtvale organisatsioonile, koordineerivale organisatsioonile ning vabatahtlikule. Esimeses osas arutlesime, kuidas ideaalselt vabatahtlikku teenistust planeerida, millised on iga organisatsiooni ja vabatahtliku ülesanded. Teises osas arutlesime, mis peab olema tehtud teenistuse ajal. Kolmandas osas pidime koostama vabatahtlikule tegevuskava, kui teenistus on läbi ja vabatahtlik on tagasi kodus.
Päeva teisel poolel toimus jälle simulatsioon. Seekord jagati meid kolmestesse gruppidesse. Igaühel oli oma roll: pime (silmad kinni seotud), juht ja vaatleja. Harjutuse käigus seoti ühel grupiliikmel silmad kinni ning teine pidi teda juhendama ning kolmas vaatlema. Selle käigus viidi „pime” erinevatesse ruumidesse, suunati läbi takistuste ning viidi trepist üles-alla. Viimasena pidi „pime” aru saama, mis esemete või toiduainetega on laual tegemist ning juhendaja pidi ilma rääkimata seletama. Terve harjutuse käigus ei tohtinud omavahel sõnagi rääkida. Seejärel toimus rollide vahetus. Ka seekord pidi juhendaja „pimedat” erinevatesse tubadesse viima läbi takistuste, aga marsruut oli teine. Seekord võis ka rääkida, kuid ainult oma emakeeles. Peale ringirändamist pidi juhendaja aitama „pimedal” joonistada Euroopa kaardi. Viimase vahetuse ajal võis suhelda inglise keeles, kuid ei tohtinud olla kehalist kontakti. Seekord pidi peale takistusrada koos juhendajaga paberist välja lõikama joonistatud täringulõike ning selle õigesti kokku panema. Harjutus oli äärmiselt õpetlik. Eelkõige õpetlik selles mõttes, et vabatahtlik ongi see „pime”, kes ei tea kuhu ta tuleb, milline on selle riigi kultuur, millised on seadused jne. Tema turvalisus ja arengukiirus sõltub tema juhendajast ehk mentorist ja ka teistest inimestest vabatahtliku ümber, kui hästi nad oskavad infot jagada ning kui palju nad oma aega vabatahtliku peale panustavad. See harjutus kasvatas tugevasti empaatiavõimet vabatahtliku suhtes.
Neljandal ehk viimasel koolituspäeval enne kojusõitu jagati meid päeva esimeses pooles kolme gruppi ning iga grupp sai endale ühe vabatahtliku teenistuse kirjelduse, kelle vabatahtlikuks saatmisega me juba teisel päeval töötasime. Meie ülesanne oli arutleda, millised olid teenistuse probleemsed kohad ning välja töötada plaan, kuidas neid probleeme oleks vastuvõttev organisatsioon saanud ära hoida. Harjutuse lõpetuseks pidime tegema 1-minutilise video, mis pidi kokku võtma selle vabatahtliku teenistusperioodi. Päeva teises pooles tutvustati Noortepassi lähemalt. Enamus koolitusel osalejatest ei teadnud päris täpselt, mida võtmepädevused endast täpselt kujutavad, kuidas Noortepassi täita ning seda välja anda. Sellel päeval tutvustati ka vabatahtliku toetamise võimalikke meetodeid. Näiteks rääkimine emotsioonikaartide, mandala ning pildikaartide abil.
Mida ma SOHO koolituselt õppisin:
- Koordineeriva asutusena on äärmiselt oluline teavitada koordineeritavaid organisatsioone sellest, mis on vabatahtliku eesmärk. Vabatahtlik ei ole tasuta tööjõud asutuses, ta on asutuses selleks, et ise midagi õppida ning samas anda asutusele lisaväärtust.
- Kõige tähtsam isik vabatahtliku kõrval on mentor. Mentor peaks olema keegi asutusest väljaspool olev isik, et toetamine saaks olla produktiivne.
- Saatev organisatsioon peaks väga põhjalikult vabatahtliku ettevalmistama Skype intervjuuks. Läbi arutama võimalikud küsimused ning samuti andma ülevaate riigist ja kultuurist, kuhu vabatahtlik läheb. Samas peab ka vabatahtlik ise tegema palju eeltööd ega saa loota kõiges saatva organisatsiooni peale.
- Hea mõte on paluda soovituskirja kas saatvalt organisatsioonilt või mõnelt teiselt asutuselt, kellega kandideerival vabatahtlikul on olnud rohkem kokkupuudet.
- Õppisin väga palju iseenda kohta. Mõtestasin lahti, mis minu jaoks antud eluhetkel oluline, millised on minu tugevused ja nõrkused.
Need on vaid vähesed väljatoodud õpikogemused, tegelik pagas, mille koolituselt kaasa sain, on palju suurem. Samuti tekkis mul väga palju ideid, kuidas vabatahtliku teenistusaega paremaks ja kvaliteetsemaks muuta praegu ja edaspidi. Lisaks õpitule, on mul nüüd palju rohkem väliskontakte, kellega tulevikus koostööd teha. Suured tänud SOHO meeskonnale ja koolitajatele, oli väga tore!
Autor: Kaidi Ojasoo, noorsootöö spetsialist, Hiiumaa Noorsootöö Keskus
Hiiumaa Noorsootöö Keskusel on nii saatev, vastuvõttev kui koordineeriv EVT akrediteering.
Samal teemal 
