Vabatahtlik Ungarist: “Ma armastan Eestit ega taha koju minna”

Rakvere sotsiaalabikeskuse laste päevakeskuses vabatahtlikuna töötav ungarlanna Fatime Kiss sooritas hiljuti A2 taseme eesti keele eksami edukalt – 79 protsendiga.

Suurepärane keeleoskus on aidanud kaasa väga heade suhete loomisele lastega ning töö vabatahtlikuna on juba mitu aastat olnud osa noore neiu elust. Eestisse tuli ta tutvuma uue keele ja kultuuriga.

Keeleoskus on noorel vabatahtlikul Fatimel, keda lapsed ja kolleegid kutsuvad Fatiks, tõesti hea, kuid aeg-ajalt kasutab ta siiski ka ingliskeelseid sõnu ja väljendeid. Eesti keele eksami sooritas tüdruk vabatahtlikult.

“Ma õppisin kiiresti, sest lapsed rääkisid minuga alati eesti keeles, kui me mängisime,” kõneleb Fatime sellest, kust pärineb tema keeleoskus. Ta tunnistab, et tal on keelte peale annet, sest lisaks eesti ja ungari keelele oskab ta saksa, hispaania ja inglise keelt.

Foto: Kasper Mäe

Fatime tuli Eestisse vabatahtlikuks kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist 2014. aasta septembrikuus organisatsiooni ESTYES kaudu.

“Üks inimene ütles mulle, et Eesti on väga hea ja ilus. Siis mõtlesingi, et tahan siia tulla. Teadsin veel ainult seda, et Eesti pealinn on Tallinn, et siin on väga külm ja et Eesti on väike maa,” jutustab tüdruk.

Esimene šokk pärast Eestisse saabumist oli Fatime jaoks see, et siinsed inimesed on ungarlastest nii erinevad. “Hiljem sain aru, et Eesti inimene ei ole külm, vaid väga armas,” on ta veendunud ning lisab, et veider tundus algul ka see, et eestlased söövad väga tihti võileiba.

Ta ütleb, et eestlased on hästi sõbralikud, ent neil läheb enda avamiseks tublisti aega. Ungarlased räägivad ka oma tunnetest rohkem kui eestlased.

Fatime sõnul on vabatahtlikutöö andnud väga palju kogemusi. “Siin ma õpin palju ja saan iseseisvamaks.”

Fatime on Eestis viibides väga tegus. “Ma teen alati midagi. Ma olen õnnelik, et mul on siin sõbrad. Ma reisin siin palju, näiteks käisin Prangli saarel. Kohtun teiste vabatahtlikega ja me veedame palju aega koos,” räägib ta.

Fatime on Rakveres ainus vabatahtlik ning ta elab ühiselamus omaette toas, aga see on tema sõnul hea, sest sunnib veel rohkem pingutama ja keelt õppima.

Mis Fatimele Eestis kõige rohkem meeldib? “Siin on superilus loodus. Mulle meeldib, et praegu kõik on roheline ja värviline,” kõneleb ta.

“Mulle meeldib väga ka eesti keel, aga grammatika on hirmus raske. Ungari ja eesti keel on küll sugulaskeeled, aga need on tegelikult väga erinevad. On mõned sarnased sõnad, aga grammatika on väga erinev.”

Rakvere sotsiaalabikeskuses mängib Fatime iga päev lastega, teeb süüa ja korraldab üritusi. Üks kord kuus teeb ta Ungari toitu. “Meil Ungaris on vürtsikamad toidud,” nendib ta. Eesti toitudest maitseb talle kama.

Lastega saab Fatime väga hästi läbi. “Esimesed kuud olid rasked, sest siis ei rääkinud ma veel eesti keelt, aga mängisime palju. Kui õppisin rohkem keelt, läks ka meie läbisaamine paremaks. Alati tulevad ja kallistavad mind,” räägib ta rõõmsalt.

Ka lastel jagub Fatime kirjeldamiseks vaid positiivseid sõnu. “Ta võiks igavesti jääda!” kõlab rõõmsameelne hüüd. Lapsed jäävad Fatit kindlasti igatsema.

Et kõigil oleks lõbus, tähistatakse Rakvere sotsiaalabikeskuses rahvakalendri- ja muid tähtpäevi. Fatime õpetab ungari keelt. “Paljud arvavad, et ma olengi eestlane,” ütleb tüdruk naeratades. Tal on äärmiselt kahju, et peab varsti Eestist lahkuma. Fatime loodab, et peagi saabuvad ka soojad ilmad, et saaks mere äärde minna.

Sügisel läheb Fatime ülikooli. “Ülikoolis hakkan õppima turismi ja hotellindust. See on põhjus, miks ma tahtsin siia tulla ja veel ühte keelt õppida. On hea, kui inimene räägib paljusid keeli.”

Eestist lahkub neiu kahe kuu pärast, ent tuleb detsembris tagasi, et veeta siin nädalane puhkus. Ta näitab nimekirja tegevustest, mida ta kunagi varem teinud ei ole. Selle koostas ta enne Eestisse saabumist. Mõnede tegevuste –  näiteks akende pesemise, lõkke tegemise, ATVga sõitmise – taga on plussmärk, mis tähendab, et need on ta järele proovinud. Fatime sooviks kunagi ka mõne eestikeelse raamatu läbi lugeda, ent see on tema jaoks praegu veel liiga suur väljakutse.

Allikas: Virumaa Teataja
Autor: Maarja-Liis Orgmets