Saku noortekeskuses töötab vabatahtlik Portugalist

„Minu nimi on Ana Rita Monteiro Gonzalez Freire Amado,“ tutvustab end Kurtna koolilaste ees seisev Portugali vabatahtlik, kes järgmised kuus kuud töötab Saku noortekeskuses.

Esimene asi, mida Rita pärast enda täisnime ette vuristamist selgitama peab, ongi Portugali nimede panemise süsteem. Esimesed kaks eesnime on tema omad, järgmised kaks on saadud ema perekonnalt ja viimased kaks isa perelt. Ennetades õpilaste küsimust, kui pikk on siis tema laste nimi, teatab Rita kohe, et vanematel on nimepanekul vaba valik ning tema oma lapsele nii pikka nimerodu panna ei kavatse.

Eestisse sattus Rita Euroopa Vabatahtlike Teenistuse programmi kaudu. Kuna Rita soov oli teha vabatahtliku tööd just noortekeskuses, siis oli parasjagu valida kaks riiki – Eesti ja Soome. „Otsustasin Eesti kasuks, sest mu jalgpallurist sõber on juba mõnda aega Eestis mänginud ning kiitis seda maad,“ põhjendab Rita, kes on paari siin oldud nädala jooksul jõudnud käia Kumus, Rocca al Mare vabaõhumuuseumis ja Helsingis, osaleda jüriöö jooksul ning südamenädala aeroobikatrennis. „Eestis on tõesti mõnus õhkkond. Kui suurlinnades on kõik anonüümne, siis Tallinn on rahulik ja Eestis on tunda kogukonna tunnet – igaühelt võib abi küsida ja üksteist toetatakse.“

Noortekeskuses soovis psühholoogina töötav Rita kogemusi omandada seetõttu, et tal on plaan avada koos sõbraga Portugalis noortekeskus. Rita jutust selgub, et tema kodumaal on noortekeskused eraomanduses ning need meenutavad rohkem meie pikapäevarühmi – õpilased lähevad pärast tunde sinna ja teevad seal kõike seda, mida on vaja teha kooli jaoks. Piljardit ja play stationit mängitakse kodus.

„Saku noortekeskuses on mõnus vaba õhkkond ning palju asju tehakse ka väljaspool maja ning looduses,“ kiidab vabatahtlik, kes on käinud noortekeskusega koolides õpilastega Twisterit mängimas, mänginud noortega ping-pongi, piljardit ja arvutimänge.

Tööpäev noortekeskuses lõpeb hilja õhtul ning pärast seda sõidab Rita Nõmmele, kus ta elab eesti peres. Tööle ja koju sõidab ta muuseas jalgrattaga. Kõige suurema erinevusena kahe riigi vahel nimetab ta sööki – Portugalis süüakse palju mereande ja erinevat liha, Eestis on jälle väga head magustoidud. Kõige rohkem üllatas Portugalist tulnud naist aga Eesti inimeste avatus. „Mind hoiatati, et eestlased on endassetõmbunud ja ei kipu suhtlema, aga minu kogemuste puhul pole see üldse nii,“ ütles ta.

Allikas: Saku Sõnumid
Autor: Victoria Parmas