Ronimisakadeemia toob seiklusliku kaljuronimise erivajadustega noorteni

„Ma olen pime. Ja ma tegelen kaljuronimisega. Huvitav millega ma veel hakkama saan?“
tsiteerib Briti ronimisinstruktor Andy Coltart oma kõige esimest pararonijast kasvandikku Jane’i. See lause kirjeldab kõnekalt jõustavat mõju, mida ronimine ühele puudega noorele avaldada võib.

Alates sellest aastast teevad Andy MTÜ-ga On This Rock koostööd ka Eesti noored ronijad, kelle eesmärk on arendada Eesti erivajadustega noorte aktiivsust läbi kaljuronimistreeningute.

HOOPIS TEISTSUGUNE RÕÕM

Projekti eestvedaja Mariana Mutso sõnul tekkis esmapilgul hullumeelsena näiv idee panna puuetega noored ronima pärast seda, kui paar vaegnägijast skauditüdrukut neilt ronimistreeningut palusid. „Nende tänu ja siiras rõõm trenni lõpus olid hoopis teistsugused, kui ma varem kogenud olin. Ronimine oli nende jaoks midagi niivõrd erilist,“ kirjeldab Mariana esmakordset kogemust erivajadustega noorte juhendamisel.

Ronimisakadeemia meeskond suvelaagris

See eriline tunne kandus tüdrukutelt üle ka treeneritele, kes hakkasid maad uurima, kas ehk huvilisi oleks teisigi.

„Kuivõrd Eestis puuetega noortele väga laia valikut sportimisvõimalusi ei ole, siis võeti meie idee soojalt vastu,“ räägib Mariana, kuidas mõttest hakkas kujunema plaan.

Projektiidee edasi arendamiseks osalesid noored ronijad Noorteagentuuri projektikoolitusel „Idee24“ ning 2015. aasta alguses sai projekt „Ronimisakadeemia annab tiivad“ toetava otsuse Erasmus+ programmist. Tänaseks on Erasmus+ toel käidud end Suurbritannias koolitamas, lükatud käima erivajadustega noorte regulaarsed ronimistrennid Tallinnas, viidud läbi esimene treeningsessioon Tartus ning korraldatud ronimise linna- ja suvelaager.

EKSTREEMSUS TOIDAB ENESEKINDLUST

Tallinna treeningute läbiviimisel teeb MTÜ Ronimisakadeemia koostööd Tallinna Heleni kooliga, mille õpilased said akadeemia esimesteks kasvandikeks. Treeningutel on osalenud nii nägemis- ja kuulmispuudega kui ka liitpuudega noored. Küsimuse peale, kuidas noored ise treeningud vastu on võtnud, räägib Mariana lõbusa loo viimasest trennist, kuhu üks poiss end salaja kaasa smuugeldas, kuna oli trennis käinud sõpradelt kuulnud, kui lahe see ronimine on.

Aga mis selle füüsiliselt üsna väljakutseterohke spordiala juures noori siiski köidab? Ronimisakadeemia ühe instruktori Kessu Siiraku sõnul on ronimise suur tugevus see, et seda saab kohandada igale ronijale nii, et see pakuks pidevalt väikseid võite ja saavutusi. „Lisaks annab ka teadmine, et sa teed midagi tõesti ekstreemset ja saad sellega hästi hakkama, lastele väga palju enesekindlust,“ räägib Kessu.

Kui Heleni kooli kasvatajad oma õpilasi esimest korda ronimisseinal nägid, oli positiivseid üllatujaid omajagu. „Vau, ma olen teda täiesti alahinnanud. Pean tema õppekava ümber hindama,“ kirjeldab Ronimisakadeemia instruktor Krista Sink ühe kasvataja reaktsiooni.

Lisaks füüsilisele arengule aitab ronimine instruktorite hinnangul noori ka sotsiaalselt avada. „Näiteks tuli meile trenni üks poiss, kes kasvatajate sõnul on koolis alati väga tõsine ja ei naera mitte kunagi. Trennis aga muutus ta väga rõõmsaks ja naeris väga sageli,“ kirjeldab Krista.

ÜHISE KEELE LOOMINE

Selle peale, kuivõrd erinev või keeruline on puuetega laste treenimine võrreldes tavanoortega, ütlevad kõik instruktorid, et asi pole niivõrd noortes kui juhendajates.

Pime Merilyn ronimisseinal

„Probleemi algus on enamasti meis endis ja meie hirmudes, mitte neis,“ arvab ronimisinstruktor Toomas Holmberg, kelle sõnul on tüüpiline viga see, et välditakse kokkupuudet endast erinevaga.

Teineteise mõistmise saavutamiseks on Toomase hinnangul kõige olulisem ausalt ja avatult suhelda ning mitte kunagi eeldada, vaid alati küsida. „Näiteks ütled pimedale lapsele, et liigu kella kolme suunas ja saad vastuseks teada, et see inimene pole kunagi oma elus kella näinudki,“ kirjeldab Toomas üht elulist olukorda ronimisseinalt.

Ronija ja instruktori koostööks on esmalt vaja tekitada ühised leppemärgid ehk luua ühine keel, millest mõlemad aru saavad. See keel areneb ajas järjest peenemaks ja täpsemaks.
Samas aga tuleb instruktorite sõnul arvestada ka seda, et sedasama keelt ei pruugi olla võimalik kasutada järgmise ronija puhul.

Ka projekti Briti partneri Andy Coltarti sõnul erineb pararonimine tavalisest sportronimisest eelkõige selle poolest, et see ei võimalda sarnast standardiseeritust. „Igale ronijale tuleb läheneda individuaalselt,“ ütleb ta.

KÕIK SAAVAD RONIDA

Tema juhtiv põhimõte, mida ta ka Eesti partneritele alati sisendab, on see, et kõik inimesed saavad ronida. „Mulle kirjutati kord küsimusega, kas ilma käteta inimene saab ronima tulla. Vastasin kohe „jah“ ja siis hakkasin läbi mõtlema, kuidas seda täpselt ellu viia,“ kirjeldab Andy.

Briti pararonimistiimi liige Shauna Ronimisakadeemia suvelaagris

Andy loodud MTÜ On This Rock kasutab ronimist lisaks erivajadustega inimeste jõustamisele ka ühe meetodina eksnarkomaanide ja politseiga pahuksisse sattunud noorte abistamisel. „See, kuidas need noored õpivad ronimisseinal probleeme lahendama ja takistusi ületama, on hästi üle kantav ka teistesse eluvaldkondadesse,“ räägib Andy.

Pararonimine sai pikaaegse ronimisinstruktori südameasjaks siis, kui selgus, et mees on ühest silmast pimedaks jäämas. Kuivõrd puuetega inimeste võimalused ronimistreeningutes osalemiseks olid väga ahtad, otsustas Andy asja ise kätte võtta. Tänaseks on mitmest Andy kasvandikust saanud Briti pararonimise meeskonna liikmed ning mees on ühtlasi Rahvusvahelise Sportronimise Föderatsiooni (IFSC) Pararonimise Komisjoni juht.

Ka Ronimisakadeemia eestvedajad loodavad, et lähitulevikus kasvavad nende trennidest välja Eesti esimesed pararonijatest võistlussportlased. Esimesele potentsiaalsele kandidaadile on instruktorid juba silma peale pannud.

Sellest on Ronimisakadeemia projektimeeskonna sõnul aga veel natukene vara rääkida. Sügisest jätkuvad erivajadustega noorte treeningud Tallinnas ning treeningsessioonidega alustavad ka projekti partnerorganisatsioonid Tartu Kaljuronimisklubi CRUX Tartus, Huviklubi Nelson Rakveres ja Spordiühing Ekstreempark Võrus. Aga veel enne on huvilistel hea võimalus osaleda Ronimisakadeemia suvelaagris Tallinnas: 25. ja 27. augustil. 

Kõik ronimishuvilised võivad tegijatega julgelt ühendust võtta kirjutades info@ronimisakadeemia.ee

Projekti “Ronimisakadeemia annab tiivad!” eestvedajaid intervjueeris SA Archimedes Noorteagentuuri kommunikatsioonijuht Annika Teder.