Rahvusvahelised seiklejad ületasid piire

Hiljuti lõppes Valgamaal Tõrva lähistel asuvas Marja talus rahvusvaheline noortevahetus, mille käigus kohtusid 32 noort Eestist, Portugalist, Hispaaniast, Rumeeniast ja Kreekast. Projekti käigus saadi üle hirmudest, koguti enesekindlust ning otsiti uusi ja põnevaid võimalusi tervislikult elada.

Kahe nädala pikkuses noortevahetuslaagris pandi proovile nii keha kui vaim. Projekti alguses selgitati välja osalejate hirmud, millest sooviti vabaks saada, ning seati õpieesmärgid, mida järgida. Selgus, et hirme oli väga erinevaid (alates maasikatest kuni kõrgusekartuseni) ning omandada sooviti uusi kogemusi keeleõppest eneseületuseni.

Üks põnevaimaid tegevusi oli vettehüpped Tõrva hüppetornist. Igaüks sai seada endale eesmärgiks kõrguse, mida vallutada, ning teha see kaaslaste toel teoks. Oli neid, kellele oli enda proovilepanek ka kõige madalam tase, aga neidki, kes suundusid kohe 11 meetri peale.

Kõrgeim hüppepunkt võttis seest õõnsaks ka kõige hulljulgematel hüppajatel. Üks osaleja kommenteeris peale hüppe sooritamist: „Alt vaadates ei tundunudki nii hull, aga kui ma seisin seal üleval serva peal, siis käis kogu elu silme eest läbi. Olen saanud hakkama millegagi, mida ma ei oleks osanud uneski näha.“

Eesti neiud kannatuste rajal
Välismaalastele pakkus palju pinget Otepää seikluspark. Tuleb välja, et Lõuna-Euroopas ei ole seikluspargid populaarsed ‒ peaaegu kõigile oli see täiesti esimene kord Tarzanit mängida. Radadele mindi kahekaupa, nii et kui hirm peale tuli, sai sõber toetada. Näiteks oli ühes toredas paaris koos kaks inimest, kellest üks kartis kõrgust, teine aga redeleid. Mõlemad takistused ületati ühekoos.

Rühmas oli ka neid vapraid, kes tegid läbi kannatuste raja (eriti raske rada, mis mõeldud eeskätt parema füüsilise ettevalmistusega seiklejatele ‒ toim). Eeskuju näitasid kaks Eesti neiut, läbides esimestena (ja kõige kiiremini) surmaraja (nagu välismaalased seda kutsusid). Seejärel ei jäänud ka Rumeenia ja Portugali noormeestel muud üle kui üritada samaga vastata. Hispaania noormehele, kellel oli sel päeval sünnipäev, kinkisime vinge lennu katapuldiga.

Proovisime ka mitmeid erikummalisi asju: näiteks läksime kahekaupa zorb-pallidega tiigi peale. Kõige osavamad suutsid lausa kaks sekundit järjest pallis püsti seista! Regulaarseks tegevuseks muutus slip and slide (viska pikali ja libista), kus kümnemeetrine kile kaeti vee ja nõudepesuvahendiga ning osalejatel tuli joosta ja libistada ennast üle kile – kes kõhuli, kes selili. Oli ka neid hulle, kes proovisid püsti jääda!

Ühel ilusal hommikul võeti ette kanuuretk Õhne jõel. Välismaalastele oli see võimalus avastada Eesti loodust ning panna ennast proovile uue veesõidukiga. Meie loodus on nende jaoks roheline ja kaunis, tõeline eksootika. Vapramad veetsid jõel üle kuue tunni, mille käigus tuli ületada takistusi, leida tee jõele langenud puude vahelt ning jääda ikka sõbraks oma kanuukaaslastega (isegi kui need ei osanud navigeerida).

Noortevahetuslaagris toimus ka mitmeid töötubasid, mida korraldasid eri riikide noored. Näiteks jagasid kreeklased oma teadmisi toitumisest, aga hispaanlased õpetasid õigesti massaaži tegema. Rumeenlaste eestvedamisel arutati maa- ja linnaelu erinevuste üle ja Portugali juhtimisel valmistuti kampaaniaks, et ka kohalike inimestega jagada seda, mida me tegime ja saavutasime.

Saunakultuur ja jaaniussid
Muidugi ei saanud me läbi ilma korraliku õhtuse programmita. Osalevate riikide kultuuriõhtutel sai teiste kohta õppida nii mõndagi uut. Nii saime teada, et Ronaldo on pärit Madeiralt, Rumeenias on lõbus surnuaed, kreeklased teevad rohkem töötunde nädalas kui eestlased ja Hispaanias süüakse tapa’sid ja paella’t.

Ka saunakultuur ei jäänud tutvustamata – selle eest hoolitsesid eestlased. Alguses andsime täpse juhendi, kuidas saunas käituda, seejärel tegime üheskoos värsked kasevihad ning siis oli juba praktikaaeg: saun, leil ja tiiki hüppamine tulid kõigil hästi välja. 20. augustil tegime aga piduliku lõkkeõhtu kodutehtud šašlõki ja toredate Eesti traditsioonidega ‒ sai nii üle lõkke hüpatud kui ka jaaniusse otsitud.

Kõige suurem arutelu sündis sooteemalises töötoas. Arutasime selle üle, kuidas sugu defineerib meie rolli ühiskonnas ning millised on naiste ja meeste vahelised erinevused. Rääkisime ka sellest, kas palgalõhe on õigustatud, kas naised peaksid käima sõjaväes ning kas mehed nutavad. Hea diskusiooni tähistamiseks korraldasime soovahetusõhtu: poisid panid selga seelikud, tüdrukud aga varastasid ära poiste traksid ja joonistasid endale ette habemed.

Projekt jättis kõigi osalejate hinge kustumatu tulukese ning lahkudes oli raske pisaraid tagasi hoida. Üheskoos otsustasime, et järgmine kord kohtume hoopis talvel, et oma piire veelgi enam ületada. Plaani võeti lumerõngasõit, talisuplus ja räätsamatk.

Noortevahetuse korraldajaks oli noorterühm Valgamaa Seiklejad, projekti rahastas Euroopa Liit.

Autor: Heleri Alles

Allikas: Lõunaleht