Eesti neiu Kreekas kilpkonni päästmas

Tuuli Vallisoo osales Euroopa Vabatahtliku Teenistuse (EVS) programmi raames Kreekas merikilpkonnade kaitsmisega tegelevas organisatsioonis Archelon (ΑΡΧΕΛΩΝ).

Ta oli vabatahtlikuks keskuses, mille põhitööks on vigastatud merikilpkonnade päästmine, ravimine, vigastuste ennetamine ja keskkonnateadlikkuse tõstmine. Organisatsioon toetub peamiselt vabatahtlikele lähemalt ja kaugemalt. Tuuli ongi üks neist paljudest abilistest, kelle jaoks töö Archelonis oli nii erialaselt kui ka isikliku arengu mõttes otsustava tähendusega.

Kui Tuuli EstYes kodulehel kuulutust nägi, siis ta teadis kohe, et sinna peab ta minema. EVS-i kandideerimine tähendas tema jaoks suurt sammu: „Olid teatud hirmud: kartsin võõrkeelset keskkonda,  üksi hakkama saamist, asjade ajamist, võõras kohas orienteerumist, uute oludega kohanemist, kodust pikalt eemal olemist. Olin justkui nelja seina vahel kinni, oskamata väljuda. See, mis lõpuks andis vajaliku tõuke, oli ammune unistus Kreekast ja võimalus selle täitumiseks. Just see ei lubanud mu kõhklustel enam takistusteks saada. Olin hakanud kreeka keelt õppima juba varem, sellest vabatahtlikuks mineku võimalusest veel teadmata – teadmata, kas ja kuidas ma üldse kunagi Kreekasse satun. Teisalt tahtsin leida erialast väljundit – kuna õppisin bioloogiat, siis soovisin praktilist kogemust bioloogia või looduskaitse valdkonnas.“

Kreekasse kohale jõudmine tähendas oma hirmudega silmitsi seismist ja nende ületamist. Võõrkeelses keskkonnas uute inimestega suhtlemine ei ole alati lihtne. Kuna vabatahtlikke on üle maailma, siis esimeseks suhtluskeeleks on tavaliselt inglise keel. Kuigi inglise keel ümbritseb meid kõikjal ja enamik on seda koolis mitu aastat õppinud, siis alguses võtab aega, et vabalt suhtlema hakata. Kuid läbi töö ja igapäevase suhtlemise muutus inglise keel järjest loomulikumaks abivahendiks, mis ka hilisemas elus on kasuks tulnud. Siiski oli Tuuli suurem soov omandada kreeka keel, mis alguses ei tahtnud kuidagi edeneda. Keeletunnid, mida vabatahtlikele pakuti, keskendusid päris algajatele ja tähestiku õppimisele, mis Tuulil oli juba selge. Sellepärast püüdis ta nii palju kui võimalik suhelda kreeka keeles, aidata teisi vabatahtlikke keeleõpingutel ja kuulata kohalikke laule.  Tuuli märkas, et tasapisi hakkas ta aina enam aru saama, kui keegi omavahel kreeka keeles rääkis. Lõpuks suutis ta isegi külastajatele kreeka keeles keskuse tööd tutvustada ja vastata küsimustele.

Töötamine ühise eesmärgi nimel

CVsse võib Tuuli nüüd julgelt enda iseloomustamiseks kirjutada „kohanemisvõimeline“, mille tõestamiseks saab ta tuua näite oma väliskogemusest.  „Varem ma tegelikult ei teadnud, et olin elanud üsna stabiilset elu, julgemata kunagi suuri samme astuda. Kreekasse minek tähendas aga suurt muutust mu elus. Ma kohanesin. Endalegi üllatavalt võtsin sealse elu kiirelt omaks ja armsaks. Kindlasti aitas kohanemisele kaasa see, et olin korralikult valmistunud, kogemus oli üdini positiivne ja raskuste kõrval leidus alati midagi, mis jõudu andis, lisaks teadmine, et ma pole üksi“. Kui vaja, siis sai tuge mentorilt, keskuse juhatajalt, teistelt vabatahtlikelt ja ka Eestist saatvalt organisatsioonilt. Vabatahtliku töö kaudu on võimalus kohtuda ka väga erinevate inimestega, kellest ühised eesmärgid moodustavad justkui pere. Samas on see pere pidevas muutuses, keegi tuleb juurde, keegi läheb ära.

EVS kogemus andis Tuulile enesekindlust. Ta arvas enne, et tagasihoidlikumad inimesed millegi pärast ei sobi vabatahtlikeks. Kreekast tagasi tulles läks Tuuli vabatahtlikuks Eestimaa Looduse Fondi. Varem poleks ta julgenud ennast Eesti organisatsioonidesse vabatahtlikuks pakkuma minna, kuid nüüd ta teab, et igaüks saab anda oma panuse. Praegu töötab Tuuli Tartu Ülikooli Bio- ja Siirdemeditsiini Instituudis katseloomade laborandina. Ühine joon  kilpkonnade ja  praeguse töö juures on loomad ning loodusteadustele tuginevad eesmärgid. Tunne, mille ta sai EVS kogemusest, saadab Tuulit siiani: „Kui teen just minu jaoks kõige õigemat asja, siis olen ka ise hoopis teine inimene – motiveeritum ja avatum uuele, haaran võimalustest, suudan ja tahan endast rohkem anda“.

Lugu ilmus Europassi ajakirjas. Loe ajakirjast ka teisi rahvusvahelisi kogemuslugusid!