Mulungude seiklused mustal mandril ehk kuueks kuuks Mosambiiki

30. jaanuaril pakkisin ma ühe eesti tüdruku ja ühe hispaania poisiga samal ajal oma kodumaal asjad ning võtsin ülikooliõpingute vahepeal ette pooleaastase vabatahtlikutöö Aafrikas Mosambiigis.

Mosambiik on India ookeani ääres asuv Kagu-Aafrika riik, mis on üks maailma vaesemaid ja inimarengu tasemelt mahajäänumaid, ent viletsusele vaatamata meelitab see oma rohkem kui 2500 km pikkuse rannajoone ja paradiisirandadega ligi paljusid turiste. Pealinn Maputo, kuhu ka meie elama ja töötama oleme asunud, on väidetavalt üks Aafrika kaunemaid ja Euroopa-pärasemaid pealinnu.

Aga kohale jõudes ei tervita meid ei pikad rannajooned ega jahmatav ilu, vaid hoopis kõrvetav kuumus, rahvast täis tänavad ja bussid, ummikutes seisvad autod ning nende vahel ringi kõndivad ja hõikuvad kauplejad. Tänavad on täis autokumme, puuvilju, diivaneid või riideid müüvaid inimesi. Tekib küsimus, kas oleme jõudnud kohale mõnel rahvuspühal? Tegu on aga Aafrika igapäevaga, kus liivased agulitänavad on põhiline koht, kus käib kõige eluks vajaliku hankimine, kauplemine, suhtlemine ning bussis on veel vähem ruumi kui tantsupeo ajal Tallinna ühissõidukeis.

Aga et veidi veel ajas tagasi minna, tuleb rääkida sellest, kuidas need “mulungud” (nii ütlevad kohalikud valgete kohta) siia mustale mandrile sattusid. Tegu on Euroopa Komisjoni rahastatava Euroopa vabatahtliku teenistuse programmiga, mis võimaldab 18–30aastastel noortel välismaal kaks kuni kaksteist kuud vabatahtlikult töötada ning kohalikku eluolu ja kultuuri kogeda. Meie projekt “Voices of creativity – from youth to youth” hõlmab kuut riiki. Eesti, Hispaania ja Türgi saadavad oma vabatahtlikud Euroopast välja – Mosambiiki, Nepaali ja Indoneesiasse. Töö käib lastega kas lasteaias, orbudekodus või noortekeskuses. Mosambiigis elame kohalike perede juures ning oleme seetõttu kultuuri- ja igapäevaelukeerisesse haaratud.

Aga miks Aafrika, miks vabatahtlikuks? Kas sa haigusi ei karda? Olen iseendalt korduvalt küsinud, mis sunnib inimest loobuma igapäevasest turvatundest ja lähedaste toetusest ning heaoluühiskonnas sirgel teel tuleviku poole kõndimisest. Minu jaoks on selle põhjus vist uudishimu ja tahe saada teada, kuidas käib elu kohas, mida enamik eestlasi kaardi pealt vist otsekohe leida ei oskaks. Soov mõista kõike seda, mis tundub esmapilgul kummaline, totter ja eemaletõukav. Aafrikasse vaeseid väikseid neegrilapsi päästma minna on ühelt poolt suur klišee, ent kui nüüd järele mõelda, tahtmata küll omakorda üldistusi teha, on kogu Aafrika suure osa eurooplaste jaoks klišee – haigused ja sõjad, looduspargid ja kõrbed, sajanditevanune lihtne eluviis, nälgivad lapsed ja pealetükkivad mehed. Ega palju rohkem võib-olla esimese ropsuga meelde ei tulegi. Aga mis on see, mis jääb kõikide nende pähe kulunud asjade taha? Tean, et ilma siia tulekuta ei avaneks mul vahest mitte kunagi seesugust võimalust õppida nii lähedalt tundma üht maad ja rahvast, Eestile ja eestlastele esmapilgul täiesti vastandlikku.

Niisiis saabusime veebruari esimesel päeval Mosambiiki, kus temperatuurivahe Eestiga oli sel hetkel vähemalt 40 kraadi. Enne töökohtadesse minekut ja peredesse elama asumist veetsime nädala linnast ­eemal ning muust elust eraldatuna hotellis, et sisse elada ja võimalike üllatustega juba eos tutvuda.

Aga hing ei anna rahu ja küsimusi, mis vastuseid ootavad, on palju: Kuidas suhtuvad meisse kohalikud, nii lapsed kui ka täiskasvanud? Kas kodus süüakse iga päev ainult riisi ning kas neil elektrit ja vett ka on? Kas need inimesed kunagi magavad ja puhkavad ka või veedavad kogu aja tänavatel, hõikudes ja kaubeldes, pisikesed lapsed rätiga igal pool emadega kaasas? Kuidas harjuda järelehüüdmise ja pealetükkivusega? Kuidas ma chapa-sõidu (kohalikke busse nimetatakse chapa’deks) selgeks saan ja end sinna kõikide teiste vahele pressin? Kuidas hoiduda nendest kümnetest haigustest, mis mind kõikjal varitsevad?

Esimeseks eredamaks kokkupuudeteks siinse kultuuriga, veel enne kui peredesse elama asume, on näiteks festival, kus suurima emotsiooni pakkus kohalike esinemise asemel hoopis surnud lehm. Mõni tund enne meie kohale jõudmist oli sealsamas puu all lehm tapetud ning nüüd ootas lihakeha, koos suure hulga tiirlevate kärbestega, ostjaid. Sellest paari meetri kaugusel kees katel ning muidugi pakuti mõne aja pärast ka meile liharooga. Aga keeldusime viisakalt, tundes, kuidas lihaisu pikemaks ajaks just kadus.

Aga tõelised väljakutsed seisavad veel ees ning seiklused alles algavad ja hakkavad hoogu koguma.

Jääb vaid soovida, et iga päev tooks siin uusi üllatusi, eredaid seiku ja maailmapilti avardavaid avastusi, millest ka leheveergudel kirjutada.

Mosambiik

Mosambiik on riik Aafrika lõunaosas India ookeani rannikul. Riik piirneb põhjas Tansaaniaga, loodes Malawi ja Sambiaga, läänes Zimbabwega, edelas Lõuna-Aafrika vabariigi ja Svaasimaaga ning idas India ookeaniga.

Mosambiik on presidentaalne vabariik. Seadusandlikku võimu teostab 250kohaline vabariigi assamblee. Mosambiigis on mitmeparteisüsteem. Kehtib 1990. aasta põhiseadus.

Mosambiik jaguneb kümneks provintsiks ja keskalluvusega pealinnaks. Eesti sõlmis Mosambiigiga diplomaatilised suhted 26. septembril 2009.

Autor: Triinu Sikk
Allikas: Virumaa teataja