Horvaatias meediat õppimas

Erasmus+ programmi raames toimub tohutul hulgal projekte, kuid Youth Journalism Academy, mis leidis aset 2016. aasta märtsis Horvaatias oli meie grupi jaoks midagi erakordset. Selle raames õpitud ajakirjandust ja meediat puudutavad teadmised ning samuti ka sotsiaalsed oskused (eriti nende jaoks, kes olid noortevahetusel esimest korda) toovad edaspidigi igale osalejale elus ainult kasu.

Horvaatia läänepoolseim väikelinn Pula oli taolise kohtumise jaoks suurepäraselt valitud – kevadine ilm sobis absoluutselt igaühele, kuna osalejaid tuli kokku peale Eesti ka Ungarist, Sloveeniast ja Horvaatia muudest nurkadest. Mis puudutab aga konkreetselt meie kampa, siis nelja inimese jaoks viiest oli see projekt esimene rahvusvaheline üritus üldse, üksnes meie noorim liige Maksim oli varem jõudnud nii mõneski rahvusvahelises projektis osaleda. Muidugi, selle tõttu oli enamusel meist väike närv sees, kuid pärast tutvumist, kultuuriõhtuid ning teambuilding–tegevusi kadus see pinge ära ja igaüks kohanes uue keskkonnaga.

Projekti sisust rääkides tuleb ära mainida, et enne, kui osalejaid lõpuks praktilise tegevuse kallale lasti, sai meile ära räägitud piisavalt teoreetilist materjali. Peale tavaliste powerpoint-ettekannete ja video vaatamiste käisime kohalikes telekanali- ning raadiostuudiotes, kus sealsed töötajad rääkisid ise oma igapäevasest tööst ja jagasid nõuandeid. Praktilised grupitegevused nagu artiklite kirjutamine koos intervjuude võtmisega, fotolugude tegemine ning videote filmimine koos monteerimisega said pärast seda ilusti päevade vahel ära jaotatud. Valmis said üllatuslikult meisterlikud materjalid, mis ei ole kahjuks avalikus kasutuses. Küll aga selles blogis võite tutvuda tehtud videotega.

Kui noortevahetus lõppema hakkas, ei tahtnud ükski meie grupist Eestisse tagasi sõita. Suur hulk uusi sõpru ja päris korralikud plusskraadid justkui sundisid meid veel natukeseks Pulasse jääma, kuid lennupiletid olid juba ostetud ja kõik pidid tagasi naasma kas õppimise või töö juurde. Ehkki kohal olles ei arvanud keegi meist, et see on midagi tähtsat, siis tagantjärele mõeldes saab loodetavasti iga osaleja aru, et see oli suurepärane ja vajalik kogemus, millest poleks tasunud ilma jääda.

Lõpuks tahaksime muidugi tänada Narvas tegutsevat MTÜ VitaTiim’i, kes oli üheks projekti partnerorganisatsioonidest. Ilma selleta poleks me Horvaatias toimunud projekti kohta teadnudki, rääkimata juba osalemisest. Kõik kui üks loodame ka, et see ei saa meie jaoks olema viimane noortevahetus ja saame ehk ka oma uute sõpradega taas kohtuda!

Urmas, Kristina, Nastja, Anu, Maksim.