EVS vabatahtlike lood: Itaalia vabatahtlik räägib oma suurepärasest Eestist!
Autor: Gaetano Valicenti
Elu on mõnikord kummaline, kuid kui kasutada iga minutit, olla uudishimulik, vapper, positiivse suhtumisega ning uskuda unistuste täitumisse, võib see pakkuda imelisi üllatusi.
Minu nimi on Gaetano Valicenti. Olen 30-aastane insener Itaaliast. Pärast õpinguid ning esimest töökogemust Itaalias jätsin selja taha oma kodumaa ning tänu erinevatele Euroopa programmidele asusin seda imelist maailmajagu avastama. Olen alati unistanud Euroopa kodanikuks saamisest ning Euroopa Liit andis mitmeid võimalusi selle saavutamiseks.
Alustasin Leonardo projektiga Prantsusmaalt Versailles`ist. Hiljem kolisin Hispaaniasse Valenciasse, kus osalesin Erasmuse projektis noortele ettevõtjatele. Seejärel liikusin Brüsselisse, kus veetsin suurepärase aasta alustades praktikandina ühes Euroopa institutsioonis ning tegutsedes hiljem tehnikajuhina ühes jätkusuutliku transpordiga tegelevas ettevõttes. Mul on läinud hästi – kõik mu väliskogemused on olnud väga positiivsed ja toredad. Kasutades vaid entusiasmi ja tahtejõudu sain erinevaid kogemusi ning nautisin neid.
Samas, elu võib pakkuda ka keerulisi momente ning sel juhul tuleb meeles pidada, et kunagi ei tohi alla anda. Mind aitas tublisti ka see, et olin olnud osaline erinevates olukordades ja mul oli hulk ideid erinevatest projektidest.
Juba ülikoolist saati olin plaaninud teha ka veidi vabatahtlikku tööd, kuid erinevatel põhjustel jätsin selle mõtte mõneks ajaks kõrvale. Ühel päeval esitasin ootamatult oma Belgia ettevõttele lahkumisavalduse. Mõtlesin: „Nüüd on õige aeg teha mõnda aega ka vabatahtlikku tööd ja esitada endale teistsugune väljakutse.“ Hakkasin iga päev erinevaid vabatahtlikku tööd pakkuvaid veebe lugema, leidsin üsna pea kutse Eesti Toidupangast ning mõtlesin: „Siin see on, see on minu projekt!“
Euroopa Liidu toidukampaania
Toiduraiskamine on mulle hingelähedane teema (see haakub hästi minu põhimõtetega nagu jätkusuutlikkus, keskkond, jäätmekäitlus) ning olin lummatud pakutava projekti kahetisest mõjust: keskkonnakaitse (vähendada toidu raiskamist ja äraviskamist) ja aidata raskustes inimesi. Lisaks tundus mulle, et projekti asukoht on suurepärane – põhimõtteliselt täiesti tundmatu riik, mis alles hiljaaegu liitus Euroopa Liiduga. Kandideerisin hetkegi kaotamata ning minu suureks üllatuseks valitigi mind sinna osalema.
Alguses valdasid mind erinevad tunded: entusiasm, uue kultuuri avastamise tuhin, aga ka hirm ning ebakindlus, mis mõlemad tulenesid väga äkilisest elumuutusest. Sellest hoolimata broneerisin pileti ning sukeldusin ühte oma elu kõige ilusamasse seiklusesse.
Jõudsin Tallinna 25. aprillil 2015. aastal. Esimestel päevadel, mil end oma uues linnas sisse seadsin, sain endale uue korteri, leidsin uue lemmikpargi (Kadrioru park, kus ühtlasi asub Eesti presidendi residents) ning jõusaali. Esimesed muljed Tallinnast olid väga positiivsed eelkõige tänu eestlaste südamlikkusele, nende heale inglise keele oskusele, efektiivsele ühistranspordivõrgustikule ja avalikule wi-file, mida põhimõtteliselt iga nurga peal kasutada sain.
Nii saabus mu esimene tööpäev Toidupangas, mille asutas täpselt 5 aastat tagasi Piet Boerefijn (Eesti aasta kodanik 2010). Tollal ei olnud Eestis veel välja kujunenud heategevusvõrgustikke neile, kes seda hädasti vajasid. Samal ajal on sarnased skeemid väga levinud Lõuna-Euroopas, eeskätt tänu sealsele tugevale katoliku kirikule.
Toidupank kogub toitu suurtest supermarketitest üle jäänud toitu, säilitab selle ladudes ning lõpuks toimetab abivajajateni. Toidukarpe jagatakse kahel päeval nädalas ning kuus saab Toidupanga abiga toiduaineid umbes 1700 peret. Ka paljud heategevusorganisatsioonid võtavad Toidupangast pakke ning jagavad need vaestele peredele. Kaks korda aastas annetab liikmesriikidele toitu ka Euroopa Liit ning Toidupanga ülesanne on see erinevate linnade või naabruskondade vahel laiali jagada. Veel organiseerib Toidupank neli korda aastas suurtes ostukeskustes erinevaid kampaaniaid.
Oma esimese nädala veetsin Lasnamäel töötades. See on Tallinna kõige tihedamalt asustatud ning valdavalt vene keelt kõnelev linnaosa. Üldiselt oli minu ülesandeks aidata toitu abivajajateni transportida, ladustada ning ka kampaaniaid korraldada.
Algus ei olnud kõige kergemate killast, kuid peagi armusin sellesse pisikesse riiki tema puutumatu looduse, muinasjutulise maastiku ning rabavate päikeseloojangutega Pirita rannal, kus igapäevast sörkjooksu tegin.
Minu aeg vabatahtlikus teenistuses mõjus mulle positiivses mõttes šokeerivalt. Teiste inimeste aitamine tegi mind õnnelikuks ja tänulikuks ning õpetas kaastunnet. See näitas mulle, et tuleb osata hinnata kõike seda, mis meil on. Mul on hea meel, et andsin oma panus aitamaks neid, kellel on elus vähem vedanud ning samal ajal olen saanud tundma õppida iseennast.
Veel üks aspekt minu suurepärase Eesti juures olid mu sõbrad ja suhted teiste inimestega. Sõbrad on õnneliku elu saladus ning Itaalias ütleme me ikka: kes leiab sõbra, leiab aarde. Minu parimad sõbrad on Kapil ja Ankit Indiast. Nad olid mu korterinaabrid ja kaasseiklejad. Kodu oli üldse meil igati rahvusvaheline – jagasin eluaset inimestega Indiast, Austraaliast, Venemaalt ja Eestist. Oleme koos külastanud Helsinkit, Tartut ja Riiat ning need olid ühed parimad ajad mu elus.
Soovitan kõigile tungivalt vabatahtliku töö kogemust kuskil väljaspool oma koduriigi piire. Vabatahtlikkus on hingele hea ning ka lihtsatest asjadest võib palju rõõmu olla nendele, kel on elus vähem vedanud. Tahan tänada oma vastuvõtvat ja saatvat organisatsiooni (EstYes Eestist ja IBO Itaaliast), kes aitasid ja toetasid mind kõiges ning olid alati olemas. Ka tahaksin tänada Mr. Boerefijin`i ja tervet Toidupanga Eesti tiimi.
Oma lühikese jutu lõpetan lausetega, mis võtavad kokku mu kõik mu tunded vabatahtliku aastaga seoses: Kahekümne aasta pärast kahetsetakse pigem neid asju, mis omal ajal tegemata jäid. Seega – tulge oma mugavustsoonist välja ning püüdke tuult! Avastage! Seigelge! Unistage!
Gaetano Valicenti on Itaaliast pärit EVT vabatahtlik, kes töötas Eestis Toidupangas aastal 2015.