EVS vabatahtlike lood: kunst loob sildu

Autor: Angel Roman Casal

Oma EVSi keskel kohtusin ma ühe imelise inimesega nimega Helena Škovierová, kes on pärit Slovakkiast ja kes oli toona samuti EVS vabatahtlik nagu minagi.

Lisaks sellele, et me mõlemad elasime Eestis ja töötasime vabatahtlikuna, ühendas meid ka sarnane huvi – esinemiskunst. Tema oli tantsija ja akrobaat ning mina tegelesin tantsu ja näitlemisega. Ühel kaunil kevadisel pärastlõunal kohtusime Tallinna vanalinna kohvikus ja rääkisime, kuidas panna oma sisemine põlemine lavale ning väljendada oma emotsioone elust välismaalasena Eestis: suuri tõuse ja langusi, suhteid kohalike, teiste vabatahtlike, vastuvõtvate organisatsioonide ning peredega, kes on kaugel eemal.

See oli kaunis kohtumine, kus Helena ja mina kaotasime igasugused tõkked ja suutsime väljendada kõike. Ajurünnaku tulemusel leidsime oma lavastusele nime ja toimumispaiga, mõtlesime välja sisu, kostüümid, sihtgrupid, võimalikud lisaesinejad, muusikud ja toetajad. Ja mis kõik olulisem – me leidsime võimaluse väljendada end viisil, mis teeb meid kõige õnnelikumaks ja terviklikumaks – läbi teatri ja tantsu.

Prooviruumi leidmine ei olnud kuigi keeruline, kuna meie vastuvõtvad organisatsioonid pakkusid meile pinda ja toetasid ideed igati. Vähem kui 2 kuuga olime värvanud kõik etenduse elluviimiseks vajalikud inimesed ja teinud praktilised korraldused, et tuua publiku ette “Üksildaste dialoogid” (ing k “Solitary Dialogues”).

“Üksildaste dialoogid” räägib meie olukorrast Eestis, kuhu olime tulnud üksinda teisest kultuuriruumist ning kus meie hirmud, ootused, väljakutsed ja takistused said ületatud uute kaaslaste toel, hoolimata meie erinevast emakeelest ja kultuuritaustast. Etendus lõpeb täieliku teineteisemõistmisega, mida väljendab meie kehadest koosnev püramiid. Selle püramiidi raamiks ongi meie ühine kultuurikeskkond siin Eestis.

“Üksildaste dialoogid” etendus mais 2012 Piip ja Tuut mängumajas ja juunis 2012 Kanada saatkonnas.

Üksildaste dialoogid

Sõnad, mida keegi ei kuule.

Puudutused, mida keegi ei tunne.

Meeskond täis ükikuid.

Armastus muutumas tühjaks sõnaks.

Kestad, kuhu peidame end iseenda eest,

lootuses kaitsta end teiste eest.

Etenduse panid kokku noored Argentiinast, Slovakkiast, Eestist, Luksemburgist ja Saksamaalt.
Idee ja lavastus: Angel Roman Casal ja Helena Skovierová,
Näitlejad: Angel  Casal, Ireen Peegel, Veronika Latanovskaja, Helena Skovierová.

 Angel Roman Casal on argentiinlane, kes tegutses Eestis EVT vabatahtlikuna aastatel 2011-2012.