Just see Palermo kuumalaine oligi mu elust puudu

Olles oma elu ja oluga jõudnud punkti, mis vajas hädasti seiklust, arengut ning silmaringi laiendamist, otsustasin kasutada oma harukordset võimalust teha lühiajaline vabatahtlik teenistus. Väljakutseks valisin mulle tundmatu maa – Itaalia ning tundmatu teema – keskkond.

Jõudes kuumavasse Palermosse, sain aimu juba mulle esimesest katsumusest. Kust küll leida õhku, mida hingata? Kust küll leida tuult, mis jahutaks? Põhjamaine külmus oli mulle raskelt mõjunud ning seda mitmes tähenduses. Siinsete inimeste tahe olla läheduses, jagada tervitades musisid ning puutuda pidevalt kokku, sulatas ühel hetkel ka minu külmiku. Kohtusin nii erinevate inimestega, õppisin rahvuste ning isikuste kohta ning eelkõige ka iseenda!

Teiseks suureks katsumuseks olid erinevad suhtluskeeled. Kuna mina tulin Itaaliasse ilma ühtegi sõna oskamata, siis minu naiivsus “lüüa läbi” siin inglise keelega, põrus haledalt. Itaallased räägivad väga palju ka käte abil, neil on lausa 250 erinevat liigutust, mis kannavad infot edasi, kuid sellest hoolimata ei suutnud ma ka nende abil neid mõista. Kuid seda enam õppisin ma kasutama loogilist ja loomingulist mõtlemist. Samuti ka seda, et naeratamine on rahvusvaheline ning päästab ära igas olukorras ja sobib peaaegu igaks vastuseks.

Ma olin õnnistatud ka sellega, et elasin erinevatest riikidest vabatahtlikega koos. See rikkus, mida neilt õppida, nendega koos kogeda ning saavutada, on kirjeldamatult suur. Seda esialgu ei märkagi, kuid samas on tunda, et miski on sisemaailmas muutunud. Kuna minu toakaaslane ning nüüdseks ka hea sõber on pärit Prantsumaalt, on kõik seal toimunu mulle palju olulisem ning südamelähedasem. Ja see ongi rahvusvahelise kogemuse hindamatu väärtus – riikidevaheline koostöö, kogemuste jagamine, tahe olla üks suur ning hoolida teineteisest.

Kuidas on võimalik kuu aega kasvada Eesti taimel lõunamaa muusuguses olustikus? Kuna toite- ja kasvupinnad nõuavad teistsuguseid tingimusi, pead olema paindlik ning avatud igale võimalusele, kui päike paistab. Algul oled suures ekstaasis, sest põnevust jagub lõpuni välja, kuid samas koputavad igatsuse uksele üllatavad pisiasjad: hapukoor, kilu, vaarikad, värskelt niidetud muru lõhn ja paduvihm. Kui algselt olin väike seeme, siis lõpus tundsin, et minust on sirgunud värviline, pika varrega lilleke, kes näeb nüüd kaugemale ning erinevate õietoonide näol kannab kõiki värvikaid ja rikastavaid kogemusi.

Kui ka sinul on võimalus oma seeme kasvama panna, siis leia omale pinnas!