Intervjuu Valga Kasekese lasteaia vabatahtlikuga: Armeenia pealinnas tunnevad kõik kõiki
Valga Kasekese lasteaias on 12. septembrist ametis 23-aastane vabatahtlik Sofya Hovhannisyan Armeeniast. Neiu sõnul on võõrustajad olnud väga abivalmid, kuigi eestlased ei ole kaugeltki nii suhtlusaltid kui armeenlased, kus isegi miljonilinnas Jerevanis on kõik omavahel tuttavad.
Kuidas Armeenia tüdruk Valga lasteaeda sattus?
«Olen siin Euroopa projektiga veel üheksa kuud. Kandideerisin eri projektidesse – ka Leetu, aga nende kohalik organisatsioon ei saanud rahastust. Kuu aega olin seal, aga kandideerisin siis Valka ja pärast intervjuud Mailaga (lasteaia direktor Maila Rajamets – T. L.) ja paberimajandust olingi siin.»
Mis on teie ülesanded siin?
«Aitan õpetajaid lastega mängimisel, neile tegevuse leidmisel, värvimisel. Kolme- ja nelja-aastased võivad juba ka iseseisvalt mängida, nii et see ei ole väga raske. Lapsed mulle meeldivad.»
Kuidas nendega suhtlete?
«Meil on natuke probleeme eesti keelega, kuna tean ainult mõningaid sõnu, näiteks «tasa-tasa». Aga pean eesti keelt õppima, oktoobrist alates 38 tundi. Kuidagi saame hakkama. Meil on lapsi, kes pooleldi eestlased ja pooleldi venelased. Kui mõnest sõnast aru ei saa, küsin neilt, mida teine laps ütles (naerab). Tahan eesti keelt õppida.»
Kuidas siin siiani töötada on olnud?
«Arvasin, et saab olema raske, aga üllatavalt mitte. Eeldasin, et eurooplased ei ole nii abivalmid, sest armeenlaste temperament on hoopis teistsugune. Kui seal kas või küsid kelleltki tänaval, kust midagi leida, nad mitte ainult ei ütle, vaid viivad su kohale, isegi kui on teisele poole teel. Aga inimesed on siin olnud väga hoolitsevad ja abivalmid.»
On see teie esimene kord Eestis olla?
«Jah, see on esimene kord nii oma riigist väljas. Olen käinud Gruusias, aga see on naaberriik – meil pole isegi viisarežiimi. Arvasin, et saan nüüd kultuurišoki, aga õnneks mitte.»
Mis kohti olete Eestis veel jõudnud külastada?
«Võru linna. Pean ka Tartusse minema, sest üks meie kuulsatest kirjanikest Khachatur Abovian käis Tartu Ülikoolis, siis oli linna nimi Dorpat.»
Kustkohast Armeenias pärit olete?
«Jerevanist, pealinnast.»
Mida seal tegite?
«Mul on bakalaureusekraad sotsioloogias ja töötasin analüütikuna.»
Nüüd jõuame selleni, mida kõik eestlased teada tahavad: muljed meist. Mis muljed teil Eestist siiani on?
«Raske öelda, olen siiani peamiselt Valga inimesi kohanud. See, et olete külmad, on ainult stereotüüp. Rahulikkust olen ka täheldanud, sest meie ei ole rahulikud (naerab).»
Oleme siin oma IT-lahenduste üle uhked …
«Lugesin selle kohta. Meie teine vabatahtlik on Tallinna lähedal ja nende noortekeskus on metsa vahel. Ta ütles, et neil on traadita internetiühendus. Aga see on mingi legend (naerab), sest kui tulin, tahtsin WiFisse ühenduda, aga leidsin ainult ühe Maxima lähedal. Armeenias Jerevanis on samuti kohti, isegi terveid tänavaid ja ka kohvikuid, kus pakutakse tasuta internetti. Armeenias on kõik koondunud pealinna: eemal on kõik hoopis erinev.»
Valga on Jerevaniga võrreldes väike linn.
«Jah. Jerevanis elab umbes miljon inimest, aga kõik tunnevad üksteist. Oma tänavalt pean kõiki tundma! Siin ei ole keegi oma naabri tundma õppimisest huvitatud.
Kuni mul pole elamisluba, ei saa koju internetti. Küsisin naabritelt, et mul pole internetti, kas saaksin korra nende WiFit kasutada, et vanematega kontakti saada. Nad ütlesid, et kolivad varsti välja ja nende internet pole kuigi hea – nad ei anna parooli. Armeenias võid esimesest kümnenda korruseni öelda, et inimesed oma salasõna annaks ja see on okei. Meil võivad neli peret üht kümneeurost internetti jagada.»
Armeenia kohta tean ma üsna vähe, me kuuleme sellest üsna vähe. Tean bändi System of a Down, genotsiidi, aga mitte palju muud. Mida veel peaksime Armeeniast teadma?
«Arvasin, et pärast System of a Downi mainid ka Kim Kardashiani, sest ta on ka armeenlane (naerab). Olime näiteks esimene riik, kes võttis vastu ristiusu aastal 301.
Meil on probleeme. Ma ei tea, kas tead, et oleme sõjas Aserbaidžaaniga. Kõik arvavad, et me pole tolerantsed, aga oleme. Mitte ainult teiste rahvuste, vaid ka teistsuguse orientatsiooni ja nahavärviga inimeste vastu. Kuigi meil on kõik ühtne, ainult üks religioon ja rahvus.»
Nii et olete vähemuste vastu tolerantne rahvas.
«Jah. Eks meil on ka vanemaid inimesi, kes sellest aru ei saa, aga meie noored on väga haritud. Armeenias käivad kõik ülikoolis ja kõigil on vähemalt bakalaureusekraad. Teine asi, võib-olla see on ainult Jerevanis, aga seal on väga turvaline. Sa võid väljas käia nelja-viie ajal hommikul ja midagi ei juhtu, ka äärelinnas.»
On Armeenias mingeid ühiskondlikke teemasid, mis praegu olulised?
«Jah, ma ei tea, kuidas on viisakas öelda, aga meile ei meeldi meie president (naerab). Võib-olla üheksakümnele protsendile. Meil on korruptsiooniga probleeme. Olime seetõttu ligi kaks kuud iga päev streigil. Oli inimesi, kes tulid töölt ära, et tänaval protestida.
Eelmise aasta juunis magasime sõpradega tänaval, kõrghetkel oli ühel tänaval 50 000 inimest. Mõned isegi abiellusid seal, et protestijatele toetust avaldada. Nii õnnestus meil lõpuks elektri hinda langetada, mida valitsus oli tõstnud.»
Olite ka Nõukogude Liidus. Eestis hakkasime iseseisvuse taastudes kohe Lääne poole vaatama. Paljud noored eestlased ei räägi ka vene keelt. Kuidas on Armeenias – olete suunaga pigem Lääne või Venemaa poole?
«Miljoni dollari küsimus. Meil on asukohaprobleem. Saame mingit kaitset Venemaalt, aga ei ole Venemaasse kiindunud. Armeenlased ei soovi olla tihedalt seotud mõne suure riigiga. Me ei taha olla ei läände ei idasse ega kuhugi.
Võib-olla sõda Aserbaidžaaniga avas meie silmad, sest nägime poliitikuid nii Venemaalt, Euroopa Liidust kui Ameerikast. Nad saatsid meile ainult oma kaastunde, aga tegusid ei järgnenud. Siis hakkasid armeenlased aru saama, et on üksi – mitte ainult selles sõjas, vaid maailmas üldse. Oleme kõigiga sõbralikud, aga ei taha isegi olla Euroopa Liidus. See võib kõlada halvasti, aga nii on ja arvan, et mitte ainult mina ei ütle seda.»
Nii et olete pettunud?
«Jah, sest nad ei teinud midagi. Need armeenlased, kes ütlesid, et peaksime liituma Venemaa või Euroopaga, pidid vaikima, sest nägid, mis juhtus.»
Argument oleks, et kui olete Euroopa Liidus, saaksite ka kaitse.
«Mõistan seda, aga meie geograafiline asukoht on väga halb. Ja näiteks Eestis hakkasite kohe tegutsema, et Euroopa Liidus olla. Meil aga ei ole sellist heaolu taset, et sinna saada ja me isegi ei püüa.»
Kas Armeenia noored istuvad ka kogu aeg Facebookis ja Instagramis või tegelevad nad selle asemel mägitantsuga?
«Jah, istume küll, Facebookis ja Twitteris. See on jälle seotud sotsiaalsusega. Kui midagi üles laadime, saab see esimese tunniga 200 meeldimist.»
Mida edasi teha plaanite?
«Võib-olla lähen Tartu Ülikooli õppima, kui saan stipendiumi. Pean uurima, milliseid sotsiaalteaduste õppekavasid neil on. Uurisin ka Masaryki Ülikooli Tšehhis Brnos. Meil on sõbraga ka IT-valdkonnaga seotud plaanid. Otsime, kes saaks meid rahastada. Meil on turismirakendus nagu TripAdvisor. Kui lähen tagasi, hakkame sellega rohkem tegelema. Tahan samal ajal ka õppida, psühholoogiat või sotsioloogiat – pean valima.»
Samal teemal 
