Euroopa Noortenädal: Change Maker Story #1

Tere!

Mina olen Anett. Olen projektijuht, Noorteagentuuri esitleja, töötubade juhendaja ja hariduselt huvijuht. Lisaks olen ka Erasmus+ programmis aktiivne noor ehk Change Maker ja vahendan teile selle nädala jooksul mõned mõtted enda kogemustest Euroopa Noortenädalal. Enne aga lühidalt minust.

Kui minu käest küsitakse, kust ma pärit olen, siis on kõige lihsam vastus “metsade vahelt”. Või vastus “Kassi külast, kus on Miisu alajaam” lööb ka alati laineid. Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et ma olen pärit imepisikesest külast Võrumaal, kus naabreid läbi metsa näha polegi.

Miks see on oluline? Sellepärast, et ma arvan, et kui ma poleks pärit sealt, kus ma olen, siis ei oleks minu lugu ka seline, nagu ta on.

Minu lugu Erasmus+ programmis hakkas umbes 4-5 aastat tagasi, kui osalesin väga paljude juhuste kokku langemisel enda esimesel koolitusel Rumeenias. Läksin sinna üksinda, teadmata ühtegi inimest grupist ega olgem ausad, ka mitte organisatsiooni, kes mind sinna saatis. Praegu ma ütlen noortele Erasmus+ programmist rääkides, et ära parem nii tee…

Koolituse teemaks oli tööhõive ja kuigi ma just oluliselt palju sellest konkreetsest teemast teada ei saanud, siis enda ja teiste kohta sain küll väga palju teada. Näiteks seda, et mul on piisavalt sotsiaalseid oskusi, et endale uusi sõpru juurde leida päevaga. Või seda, et minu inglise keel on päris hea. Või et Rumeenias on tavaks, et koeri on tänavatel mõnes linnas rohkem kui teistes. Või et Türgi poistega tasub tähelepanelik olla.

Ja siis läbi kõikide nende avastuste sa jõuad mõistmisele, et hei – elu on mujal ikka hoopis midagi muud.

Peale Rumeeniat tundsin soovi ja vajadust vaadata edasi kaugemale. Käisin Euroopas mitmel koolitusel ja noortevahetusel, osalesin lühi-ajalisel Euroopa Vabatahtlikul Teenistusel ja hiljem võtsin aasta, et elada Tšehhis ja teha seal veel pika-ajaline teenistus lisaks. Sageli kutsutakse Erasmuse+ programmi viiruseks – kui selle saad, siis sellest pääseda on raske.

End pika-ajalise teenistuse järel haarasin Ideest projektini koolitusele kaasa enda kursaõed ja koos võtsime eesmärgiks luua Creativity Power. Tegemist oli noorsootöötajate õpirändega, kus kolme riigi loovmeetodite huvilised said kokku ja õppisid ning jagasid teadmisi loovmuusikast, loovmängust, draamast ja tantsust. Tegime selle muidugi Võrumaa metsade vahel.

CreP ühendas kire ja armastuse loovmeetodite vastu võimalusega viia see rahvusvahelisele tasandile. Me nägime, kui palju loovmeetodid Eestis noorsootöös annavad ja tahtsime viia selle ka edasi kaugemale. CreP oli esimene samm loomaks võrgustikku noorsootöötajatest, kes tegelevad antud teemaga. Hetkel pakub Creativity Power edasi loovmeetodite teemalisi töötubasid, osaleb projektides ja loodetavasti teeme selle aasta jooksul valmis ka jätkuprojekti esimesele CrePile.

Praegusel hetkel töötan täiskohaga projektijuhina ja just tänu sellele, et olen kõik need kogemused läbi teinud. Erasmus+ programmi võlu on see, et töökogemuse või elukogemuse saamiseks ei pea Sul olema kindlat vanust, haridust, sugu, rahvust, kogemusi, raha jne. Sa oled täpselt nii nagu sa oled ja sellisest kohast nagu sa oled. See on võmalus kõigile.

See on ka sõnum, mida ma soovin edastada ning mida ma edastan ka juba noortele, kellele programmi tutvustan ja kellega koos töötan. Leian, et igal noorel on õigus teada, et neil on võimalus õppida, kogeda ja areneda. Ka sellel noorel, kes on pärit metsade vahelt.