16-aastased juba valivad. Kuid kes ja kuidas neid kujundab?

Noored igatsevad võimalusi ise otsustada ja teha, aga nende panus võib kergelt sumbuda vanade olijate ükskõiksusse.

Kui viisime hiljuti läbi uurimuse MYPLACE, jõudsime positiivse näiteni ka Ida-Virumaal, kus noori ülearu suur aktiivsus just ei iseloomusta. Noormees nimega Semjon (uuringutes osalenute nimed muudetud) oli mitmekülgselt aktiivne, käis valimas, järgis Eesti meediat ja avaldas arvamust petitsioonide ja kommentaaridega. Kuna ta soovis tõesti panustada kodukeskkonna parandamisse, siis kandideeris ka kohalikku omavalitsusse, lootes ’et siis saan midagi päriselt muuta!’, aga … jooksis sisuliselt peaga vastu seina: „да ты че, meil on siin asjad juba otsustatud!“

See juhtum on pigem äärmuslik. Samas ei saa kuidagi öelda, et noorte toetamine oleks igati tagatud. Noored on kõige mobiilsemad ühiskonnaliikmed, kes võimalusel lahkuvad mujale õnne otsima. Samal ajal on nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga noored ka enim haavatavad ja võivad süvenevalt marginaliseeruda.

Kas tänastest noortest kujunevad aktiivsed Eesti kodanikud või nad lahkuvad kodumaalt, on küsimus, mis puudutab tervet ühiskonda. Volikogudesse pürgijate puhul võiks arvestada, kuidas nad noortesse suhtuvad ja neid ühiskondlikult kaasa lööma suunavad. Eks noored, seekord juba alates 16 eluaastast, saavad ka ise oma huvisid silmas pidades valikuid teha.

Noorte kaasamine läbib käibefraasina paljusid dokumente. Kuidas aga ilusad ideed praktikasse jõuavad, sõltub kohalike tasandi otsustest. Kuivõrd Eestis suurenevad nii piirkondlikud kui ka sissetulekupõhised lõhed, võiks püüelda selle poole, et noortele suunatud tegevuste läbi vähendada ebavõrdsust.

Positiivse kogemuse mõju

Nii aktiivselt ühiskonnas osalemiseks kui ka tööturule sisenemiseks on vaja üldisi oskusi nagu meeskonnatöö, planeerimine ja otsustamine ning neid on võimalik juba varasest east arendada. Kuigi ei saa naiivselt väita, et ainult hea suhtlemisoskus tagab suurepärased karjäärivõimalused, rõhutaksin küll, et eneseusu puudumine ning sotsiaalsete oskuste madal tase muudavad konkurentsipõhises ühiskonnas läbilöögivõimalused eriti väikseks.

Erinevate uurimuste* tulemused näitavad, et suurepäraselt toimib see, kui jagada noortele lihtsalt positiivset kogemust. Noorte volikogudes kaasa löönud noored rõhutavad, et tähtsad on kogemuse läbi kinnistunud organiseerimisoskused ning suurenenud enesekindlus, et „mida ma teen, on oluline“. Näiteks Euroopa Noored projektides osalenute intervjuudest tuleb esile, et eelkõige said nad indu ja julguse tegutseda. Nagu räägib 16-aastane väikelinnast pärit Kristi: „Tutvusin uute inimestega kellel oli samad eesmärgid ja nüüd ma olen juba kolm kuud olnud noortekogu president ja selle läbi saan rohkem panustada“. Rahvusvahelistes projektides osalenud noored said läbi kogemuse näiteks ka teadlikumaks, et saavad teises keeles suhtlemisega hakkama.

Antud näidete puhul on küll tegemist noortega, kes ise aktiivselt enesele rakendust otsivad. Paljudel juhtudel tuleb tegeleda aga sellega, et noor inimene tegevuse juurde üldse tuua ja selleks ei piisa alati võimalusi. Tühjenevate väikevaldade noortel on täna näiteks hobitegevuse variatiivsus oluliselt piiratum kui suuremates linnades. Hobiringid võivad olla kaugel ning kui vanemad on tööl ja kohalik buss väljub hilja, on keeruline osa võtta. Samal ajal on muidugi ka neid, kes käivad 2 korda nädalas 70 km kaugusel kodupaigast.

Kuidas ja milliseks noorte vabaajaveetmine kujuneb, võib kohati sõltuda nende konkreetsete inimeste entusiasmist, kes kohapeal noortega töötavad. Nii võib juhtuda, et osaleda saab vaid tegevustes, mida kohalik juhtumisi armastab, nagu illustreerib mõnevõrra utreeritud näitena intervjuu: ’Nii et need lapsed jagunevadki nõnda, et need kes mängivad pinksi ja need kes mängivad teatrit’.

Kuna eriti ehk väheste sotsiaalsete oskuste ja informeeritusega noored võivad kergesti kõrvale jääda, võiks kohalikul tasandil pakkuda erinevaid võimalusi. Lisaks mitmekülgse taristu loomisele on olulised lihtsalt koos olemist pakkuvad turvalised keskkonnad, kus noortele jääks võimalus oma tegevust ise korraldada ning end looja ja otsustajana tajuda. Näiteks bändi teha, lihtsalt muusikat valida ja kuulata või väike festival korraldada.

Noorte teemalisel seminaril jäi kõlama näide venekeelselt noormehelt, kes selgitas oma edu noorte organisatsioonis sellega, et teistel lihtsalt vastavad teadmised puuduvad. Kiputakse arvama, et venekeelsel noorel on palju raskem vastutavat rolli saada ja sellise suhtumisega jäävad paljud kohe kõrvale. Temal negatiivne eelhäälestus aga puudus ning nüüd võib teda käsitleda hea näitena, et hakkaja noore puhul on palju võimalik.

Paljudel juhtudel tegeletakse kohalikul tasandil noortega tõesti kogu hingest. Ent leidub ka patroniseerivat suhtumist, mis seab noorte arvamused teisesesse rolli. Ja mõni lihtsalt simuleerib kaasamist, et nö linnuke kirja saada.

Nagu mõnevõrra irooniliselt toob esile üks teemadega seotud poliitik, siis vahel tähendab noorteühendustega tegelemine seda, et „antakse kolm kuud enne valimisi pastakad ja flaierid kätte ja öeldakse, et minge nüüd jagama.“ Hästi iseloomustab ükskõiksust või teadmatust aga järgnev intervjuulõik: „kui sa küsid, kas noortega konsulteerite – siis nad ütlevad, et „Eee … minu uks on lahti“, jättes mainimata, et see uks on läbipääsukaardiga kolmandal korrusel kusagil ametiasutuses“.

Airi-Alina Allaste
TLÜ professor

*Artiklis esitatud argumendid ja illustreerivad näited põhinevad Tallinna Ülikooli lõppenud projekti MYPLACE (www.fp7-myplace.eu), Tartu Ülikooli käimasoleva projekti CATCH-EyoU (www.catcheyou.eu) ja Erasmus+ uuringupõhise võrgustiku RAY andmetel.

Artikkel ilmus esmakordselt 20.09.2017 ajalehes Eesti Päevaleht.