Lugu sellest, kuidas väike Johanna käis suurt Euroopat avastamas

Paar kuud tagasi pakkisin oma elu järgnevaks kolmeks nädalaks ühte kuuekilosesse seljakotti ning astusin RyanAiri lennu peale, mis viis mind Berliini ja sealt edasi teadmatusse.

Mina olen Johanna, olen 19-aastane ning olen üks #DiscoverEU teise vooru rongipassi võitjatest. Peale kandideerimist ma küll koheselt valituks ei osutunud, jäin ootenimekirja, kuid mõne teise eestlase loobumise tõttu sain aprillikuus meili, milles seisis, et seiklus ootab, pass on minu.

Kuna Baltimaades on Interraili võrgustik praktiliselt olematu, otsisin internetist kõige odavama lennu, mis mind Kesk-Euroopasse viiks, ning selleks juhtus olema lend Berliini.

Berliinis veetsin kaks kirevat päeva, jalutasin külma sõja jälgedes, õppisin oma Couchsurfi host’i käest nii subkultuuride esindajate elurajoonide kohta ning ütlesin “ei” ühe tänaval ligi astunud mehe abieluettepanekule. Sain aru, et kaks päeva pole kaugeltki piisav ühe linna avastamiseks ning mõistsin, et kindlasti pean Berliini varsti tagasi minema.

Esimene rongisõit kestis natuke üle kahe tunni ning viis mind Dresdeni lähistele pisikesse külakesse. Oli aeg kohtuda oma Couchsurfi host’iga, kes mind kaheks ja pooleks päevaks ning kaheks ööks majutas. Nende paari päevaga suutsin saada sõbraks ühe toreda sakslasega, kes näitas mulle oma reisipilte, kellega saime südamest naerda, arutleda nii toitumise, inimolemuse kui ka ühiskonnakorralduse üle ning kellega isegi ühe matka ette võtsime ning kaljuronima läksime.

Aeg läks oodatust kiiremini ning oligi taas kätte jõudnud rongile astumise hetk. Seekord ületasin riigipiiri ning peagi leidsin ennast Tšehhi pealinnast Prahast. Seal viibisin kolm ja pool päeva, mille jooksul jõudsin läbi käia peamised vaatamisväärsused, alustades astronoomilisest kellast ja Charles’i sillast ning lõpetades John Lennoni seinaga. Lisaks võtsin osa #DiscoverEU korraldatud meet-up’ist ja leidsin tuttavaid nii Rootsist, Suurbritanniast, Saksamaalt kui ka Prantsusmaalt. Järgmisel päeval sain kokku veel nelja #DiscoverEU seiklejaga, kolme tüdrukuga Belgiast ning ühe Taani neiuga, ning koos käisime avastamas Praha kindlust ja veendusime, et Tšehhis võib õlu tõepoolest kohati olla odavam kui vesi.

Prahast lahkudes kohtusin rongijaamas juhuslikult Sofiega, sama taanlasega, ning veel juhuslikumalt tuli välja, et kuni minu sihtpaigani on meil täpselt sama tee! Kuus tundi rongisõitu kulgesid niimoodi hoopis kiiremini ning ümberistumisedki muutusid vähem hirmutavateks.

Austrias, Salzburgi jõudes, soovisime üksteisele head teed ning mina läksin end hostelisse sisse registreerima, Sofie aga sõitis edasi Ljubljanasse, Sloveenia pealinna.

Salzburg vaimustas mind juba esimesest hetkest. See linn oli täis naeratavaid, õnnelikke ja rõõmsaid inimesi ning loomulikult ka “Helisevat muusikat”, mis juhtus umbes kaheksa aastat tagasi mu lemmikmuusikal olema. Veetsin poolteist päeva erinevate võttekohtade jälgedes, tutvusin võrratult vahvate maailmarändurite ja ühe kohalikuga ning olin lihtsalt maaliliste vaadete lummuses.

Oleksin tahtnud Salzburgis viibida kauemgi, kuid pidin siiski edasi liikuma – olin kokku leppinud, et lähen külla oma välismaal töötavale sõbrannale. Siinkohal tegin #DiscoverEU‘le väikese ninanipsu (oletan, et DiscoverEU tähistab Discover European Union’i?) – nimelt lahkusin paariks päevaks Euroopa Liidust ning sisenesin Šveitsi. Kümme tundi rongisõitu ei tundunud kaunite mägede ja järvede vahel sugugi nii hull ning nii jõudsingi Zermatti.

Vaatamata sellele, et hinnad kohalikus Coopiski ajasid nutma, oli Šveits omamoodi puhkus ning niivõrd tore oli üle pika aja näha oma sõpra ning tutvuda tema klassiõega, kuulata teiste vaheaastal olevate eestlaste lugusid ning saada inspireeritud nende kogemustest ja plaanidest.

Paar päeva hiljem võtsin ette järjekordse 10-tunnise rongisõidu suunaga Pariisi. Viimased paar-kolm tundi jagasin kupeed kahe ~50-aastase lõuna-prantslasega, kes rongisõidu üheks meeldejäävaks kogemuseks muutsid. Meid eraldavale keelebarjäärile vaatamata saime omavahel väga ladusalt suheldud, rääkisime toidust, jagasime muusikaelamusi, tegime mõned selfie’d ning aeg liikuski palju kiiremini.

Pariisis jõudsin veeta kolm täispikka kultuurirohket päeva. Lisaks linnas jalutamisele ja metrooga sõitmisele käisin neljas muuseumis, kuid Louvre’isse jäi häbematul kombel minemata. See tähendab aga ilmselt vaid seda, et on vaja tagasi minna!

Pakkisin koti juba kes-teab-mitmendat korda kokku, asusin teele ning mõni tund hiljem jõudsin vabameelsete Mekasse, laiemale üldsusele tuntud ka kui Amsterdami. Otse Pariisist tulnuna olin Amsterdami kompaktsusest ja rohelusest vaimustunud, hindasin inimeste avatust ning loomulikult oli hea taas viibida keskkonnas, kus kellelgi inglise keelega probleemi polnud. Realiseerisin ka oma pikaajalise soovi käia Anne Franki majas ning hindasin võimalust olla ajaloost niivõrd lähedalt ümbritsetud.

Liiga kiirelt jõudis kätte lahkumine. Hommikul kell 9 astusin rongile ning ees seisidki kaks viimast sõitu: kuuetunnine teekond Berliini ning sealt edasi veel seitse tundi Varssavini. Teekond venis ja venis, kuid siiski oli natuke kahju jätta hüvasti rongidega, mis viimase paari nädala jooksul nii sõbralikuks ja omaks olid saanud.

Varssavis astusin samuti ajaloo jälgedes ning tutvusin lugudega 20. sajandi Poolast. Käisin ka vanalinnas ringi ning märkamatult olidki kaks päeva läbi saanud. Tuli minna bussi peale.

Natuke üle kaheksa tunni kestnud bussisõit viis mind Vilniusesse, kus järgmise ja viimase bussini kolm tundi aega oli. Käisin Rimis ning minu jaoks oli tõsiselt üllatav, kuivõrd palju rõõmu võib valmistada poest Kalevi šokolaadi leidmine või kasvõi eestikeelsete pakendisiltide nägemine. Eufooria!

Veel suuremat rõõmu valmistas aga mu maleva rühmajuhi Kelly nägemine, kes on hetkel Vilniuses vahetusüliõpilane. Kelly tutvustas mulle natuke oma uut kodulinna ning mina harjutasin end taas vaikselt eesti keelt rääkima.

Kelly saatis mu bussi peale ning ootaski ees viimane rahvusvaheline sõit selle reisi jooksul. Järgnesid kaheksa tundi kaheldava kvaliteediga ööund ning äkitselt olidki kõik teesildid eesti keeles, maastik ja hooned tuttavad ning reis läbi saanud.

Kohtusin oma teel niivõrd eriliste ja avatud, lahkete ja usaldavate inimestega ning tunnetasin teravalt, et vaatamata päritolule on meie kõigi unistused, hirmud ja rõõmud võrdlemisi sarnased.

Tulevastele seiklejatele soovitan kõhklustele vaatamata siiski teele asuda ning ausalt, üksi reisimine pole üldse nii hirmus! Uute vestluste algatamine on üllatavalt lihtne – inimesed on valdavalt ilusad ja head! – ning erinevate olukordade iseseisvalt lahendamine muudab enesekindlamaks.

Soovitaksin kaaluda ideed võtta kavasse vähem sihtkohti, kuid see-eest kauem kohal viibida – rongisõit võib olla suhteliselt väsitav ning sagedased pikad sõidud võtavad avastamisaega kõvasti vähemaks.

Minu #DiscoverEU kogemuse kohta saad pikemalt lugeda minu blogist.

Kui sinagi soovid tasuta reisipassiga Euroopat avastada, loe lähemalt #DiscoverEU kohta meie kodulehelt.