Maadeavastaja sekeldused demokraatia sünnilinnas

Aprillikuu jooksul kogusid Eurodesk Eesti ja Noorteagentuur noorte õpirändurite lugusid. Konkursile “Paberlennukiga Euroopasse” saadeti kirju, pilte ja videosid nii Erasmus+ noortevahetustest, noorsootöötajate õpirändest kui ka Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtliku töö projektidest.

28-aastane Heiki Kolumbus Põlvamaalt kuulis võimalusest Ateenasse minna vaid kolm päeva enne projekti algust. Mõeldud-tehtud! Noortevahetuse rõõmude vahele sattus ka üks mõru vahejuhtum, kuid see ehk tuletabki meelde, et projektides tuleb olla valmis igasugu ootamatusteks. Eriti tore on seejuures tõdeda, et see ei rikkunud loo kangelase jaoks noortevahetuse positiivset mälestust.

Eelmise aasta 6. aprillil pakuti mulle osalemist noortevahetuses Ateenas. Mõtlesin, et tore oleks ju maailma näha, seda enam, et ma ei olnud varem seal käinud. Otsustama pidin kohe, sest kolme päeva pärast pidin juba ära sõitma ja enne seda lennupiletid ostma, kindlustuse ära tegema, grupiga neti teel kohtumisel osalema, vajalikud asjad hankima ja pakkima. Oma osalemise kinnitamiseks pidin tasuma osalustasu 60€, mis hiljem tagastatakse. Samuti piletid tuli esmalt igal osalejal ise välja osta. Lisaks veel sõidukulu Tallinna lennujaama ja vajalik nänn kaasa. Minu palgapäev oli aga alles tulekul ja nii nagu enamus noortel ei olnud ka minul kogutud tagavara nn ootamatuteks kuludeks. Tänu MTÜ Räpina Avatud Noortekeskusele, kelle noorsootöötajad mind motiveerisid ja toetasid, saigi reis teoks.

Siblimist oli palju enne reisi ja päris ausalt ka noortevahetuse ajal Kreekas juhtunu tõttu.

Kohale jõudmine sihtpunkti toimus sekeldusteta. Tutvusin silmast-silma ka oma grupikaaslastega ning teiste projektis osalejatega.

Kui läksime hotellist Ateena Ülikooli lõunat sööma, jagati laiali metrookaardid, et saaksime sõita metrooga. Panin selle kaardi rahakoti vahele. Sinna minnes kasutasin seda ja hoidsin rahakotti õlakoti välimises sahtlis, kus ma sain kätt peal hoida, et oleks kindel, et ära ei varastataks. Tagasi tulles tegin sama. Metroosse sisenedes valideerisin kaardi. Rahakoti asetasin jälle samasse kohta ja kui ma metroost väljusin, siis oli lukk kuidagi lahti tehtud – täpselt nii palju, et rahakott kätte saada… Otsest tunnistajat ei olnud, kes oleks näinud, et ära võeti, aga 5 inimest olid läheduses kui ma hakkasin kotist rahakotti otsima. Kõik olid läinud: raha, juhiload, ID-kaart. Õnneks olid osa rahast ja pass hotellis minu pagasis. Tänu Kreeka projektijuhile, sealse politsei ja Eesti politsei koostööle ning kindlustusele laabus olukord hämmastavalt probleemivabalt ja ma sain nautida ülejäänud projektitegevusi. Vaatamata sekeldustele, peavalule ja rahalisele kaotusele sain väärt kogemuse ja ei kahetse grammigi, et osalesin noortevahetuses.