Festivalikogemus vabatahtliku silmade läbi

Aprillikuu jooksul kogusid Eurodesk Eesti ja Noorteagentuur noorte õpirändurite lugusid. Konkursile “Paberlennukiga Euroopasse” saadeti kirju, pilte ja videosid nii Erasmus+ noortevahetustest, noorsootöötajate õpirändest kui ka Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtliku töö projektidest.

23-aastane Kristin Tammerand Tartumaalt käis lühiajalises vabatahtlikus teenistuses, mida ta tegi UK-s kahel muusikafestivalil. Festivalil töötamine tähendab ka festivalile omaseid elutingimusi – magamine telgis, kiirtoit ja lõkkeõhtud, pesemisest rääkimata… aga see-eest ka tasuta kultuurielamusi. Ühiskonnakasuliku iseloomuga vabatahtlik töö mängib alati tähenduslikumat rolli kui ainult korralduslik abikäe pakkumine. Kristini lugu paljastab pisut kui suur on festivalide ökoloogiline jalajälg ning kuidas sellega ümber käiakse. Kas ja kuidas erineb vabatahtliku perspektiiv tavalise osaleja omast, saad lugeda alljärgnevalt.

Rahvusvaheline kogemus vabatahtliku teenistuse näol

Minu vabatahtlik teenistus jääb aastasse 2018, kui mul oli võimalus osaleda grupiteenistuses Inglismaal läbi MTÜ Continuous Action. Nimelt igal aastal toimub Driffieldis Tribfest ja Leeds’is Leeds Festival. Esimene festival on maailma suurim tribute bändide muusikafestival ja teine festival on väga suure rahvamassiga (u 20-30 000 inimest) muusikafestival.

Tegemist oli lühiajalise projektiga ja see kestis 2 nädalat. Nagu ma eespool mainisin, oli tegemist grupiteenistusega, mis tähendab, et seal olid lisaks eestlastele ka sakslased, itaallased, hispaanlased ja üks rootslane.

Kui muidu on vabatahtlikele majutus majas ja soe söök valmib pliidil, siis meil oli vastupidi. Meie majutus oli 2 nädalat telgis ja soe söök oli harukordne, sest meil oli kasutamiseks väliköök, kus tehti kiirelt ja kerget sööki (võileivad, friikartulid, burgerid). Pesemisvõimalused olid ka suhteliselt ebaloomulikud. Nimelt me pesime Tribfestil konteiner-dušširuumides, mida pidime jagama kontserdi külastajatega ja see oli žetooni eest (iga 2 päeva tagant sai 1 žetooni, mis tuli anda nö töötajale, kes vastutab ja hoolitseb duššide eest).

Leeds festivalil see-eest pesime Eesti mõistes Kemmerlingu või ToiToi sinistes väliduššides, mis oli omaette kogemus, sest neid ei hooldatud nii nagu Tribfestil ja kunagi ei teadnud, kes seal enne käinud oli. Vahepeal juhtus, et keegi ajas vetsuga sassi, mõni jättis riided sinna, jne.

bty

Aga kuidas see asi meil toimis? Esimesel päeval oli meil sissejuhatus, mis meid ees ootab ja kuidas kogu see asi töötab. Lisaks mängisime erinevad nime- ja situatsioonimänge. Umbes 4 või 5 päeva olime me abiks Tribfestil, kus meie ülesanneteks oli parkimist suunata, kontrollida, et VIP-telgis ei suitsetata, prügi oleks prügikastis, valvata VIP-parklat ning mõni sai korduvkasutatavaid topse pesta, mis oli seal festivalil väga suur üllataja, sest klaas- ja plastiktaarat ei lubatud platsile üldse. Selle asemel oli festivalil enda korduvkasutatavad topsid, mis siis pesti puhtaks ja anti joogipunktidele tagasi.

Ega me seal ainult tööd ei teinud, me saime natuke lõbutseda ka. Nimelt oli meil õhtuti alati vaba aeg ja me saime kõikidel kontserditel käia. Ma läksin üsna skeptiliselt nendele kontserditele, sest kuidas saab teha bändi järgi nii hästi, et see oleks nagu päris bänd. Aga see kõik muutus, kui ma kuulasin AC/DC’t või Kings of Leon’it või The Killersit, sest need olid tõesti ühed vähesed, mis olid väga-väga ligilähedased päris bändidele.

Pärast Tribfestivali pidime pakkima enda elu kokku ja sõitma Leedsi, millest sai meie kodu järgmisteks päevadeks. Leeds festivali toimumiskohta jõudes sättisime enda elupaiga püsti ning järgmised 2 päeva olid meil vabad. Meil oli võimalik minna Leeds’i linna avastama ja teha, mida soovime. Meie Eesti seltskond otsustas minna koos linna ja kuna me olime erinevaid saiu ja muud rämpsu söönud festivalide ajal, siis tahtsime „kodus“ midagi kodust teha ja otsustasime kartulipudru, kotlettide ja maitsva salati kasuks. Õhtul hiljem istusime enda laagripaigas ümber lõkke ja rääkisime juttu ning mängisime ÄSK kaarte. Minu jaoks oli see üks meeldejäädavamaid hetki selles teenistuses.

Leeds festival pole võrreldav mitte ühegi kontserdi või muu muusikafestivaliga, kus ma käinud olen. Esiteks juba see ala oli massiivne. Teiseks oli sinna alale kohale toodud igasuguseid asju, alates toidupoest ja pangaautomaadist, lõpetades telgi ja selle sisuga (madratsid, tekid, padjad). Seal võis kõike leida, mida sul juhuslikult vaja oli.

Meie vabatahtlike ülesanne oli olla „green messengers“, mis tähendas, et me käisime telklates ja jagasime kilekotte, et inimesed saaksid enda prügi koguda ja hiljem konteineritesse visata ja selle eest said nad kas poekupongi mingisuguses summas või muu kupongi, mis võimaldas neil osaleda kas järgmise aasta festivalipassi loosimises või muud festivali nänni. Lisaks hoidsime „vabal alal“ silma peale, et väga palju prügi ei tekiks. Sellel festivalil ei olnud samasugust topside taaskasutust nagu Tribfestil, vaid olid topsid, mille väärtus oli 10 senti. Niiet neid topse oli maas palju ja korjajaid oli ka päris palju. Enda tulemuseks sain ma mitme päeva kohta u 20£.

Nagu Tribfestil oli „enne töö, siis lõbu“, oli ka Leeds festivalil nii. Sellel festivalil olid väga mainekad esinejad: Post Malone, Dua Lipa, Kings of Leon, The Wombats jne. Kui üks eestlane mainis, et Mike Shinoda kontsert on tulemas, ei osanud ma midagi arvata, sest kuulsin esimest korda sellist nime ja ei tundnud huvi ka selle vastu. Aga päris mitu inimest avaldas meie mentorile soovi sinna kontserdile minna. Kuna oli vihmane ilm ja väga ei kiskunud telklatesse kilekotte jagama minna, siis üritasin nihverdad nii palju kui oskasin ja lõin kaasa sooviga minna kontserdile. See töötas.

Enne kontserdi mainis üks eestlane, et Mike Shinoda on Linkin Park’is räppar. Kui ma sain teada, siis polnud küsimustki, sest Linkin Park oli üks lemmikbände ja ma ei kahetse kordagi, et ma sinna läksin, sest teine meeldejäävaim hetk oli see, kui Mike rääkis, kuidas Linkin Park Leeds Festivalil esines ja rääkis Chester Bennington’ist, kes oli eelmisel aastal otsustanud ilmast lahkuda. See oli minu jaoks liigutavamaid hetki, kui Mike laulis „In the end.“

Festivali lõppedes on iga kord „Salvage“, mis tähendab, et kuna suur osa festivalil osalejaid tulevad kaks kätt taskus ja ostavad asjad koha pealt, siis nad jätavad enda asjad telklatesse ja meie vabatahtlike ülesanne oli vastavalt erinevate organisatsioonide nimekirjale otsida erinevaid esemeid: kummikud, telgid, magamiskotid, madratsid, jne. Seal ei ole ainult vabatahtlikud, vaid ka pered, kes tulevad nö „tasuta turule“ ja võtavad kõike, mis leiavad.

Kuna seal on igasugust kraami, siis tahes-tahtmatult tekib ka endal vajadus igasugust nodi kokku haarata. Niisiis otsustasin kõigepealt enda koti täita hea ja paremaga ning siis täita nimekirjad. Aga kuna mu seljakott oli liiga raske ja pungil, siis ma ei soovinud seda kaasas kanda ja panin selle kindlasse kohta, kuhu ka mõned nimekirjas vajalikud asjad panin.

Hakkasime täitma nimekirja ning liikusime kindlasse kohta tagasi. Aga siis ma avastasin, et mu seljakott on varastatud ja vist oli isegi nimekirjast üks asi varastatud. Hakkasin siis otsima mööda hiiglasliku ala enda seljakotti, mis oli äratuntav selle järgi, et seal oli valge logo „ÕM“, aga mitte kusagilt ei leidnud. Mu kotti lisaks leitud asjadele jäi optilised päikeseprillid, äge vihmakeep ja õmblustarvikud. Päeval just millegipärast mõtlesin, et kas ma peaks enda rahakoti kaasa võtma. Jumal tänatud, et ma seda ei teinud.

Lõpetuseks, minu seljakotti ei leitud, küll aga panin enda igapäevasesse seljakotti kogemused ja võimaluse, et ühel päeval teen ma pikaajalise teenistuse.