Üks noorteprojekt viib teiseni

Aprillikuu jooksul kogusid Eurodesk Eesti ja Noorteagentuur noorte õpirändurite lugusid. Konkursile “Paberlennukiga Euroopasse” saadeti kirju, pilte ja videosid nii Erasmus+ noortevahetustest, noorsootöötajate õpirändest kui ka Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtliku töö projektidest.

Oma värvikat lugu jagab 19-aastane Eliise Lepp Pärnumaalt. Eliise on proovinud kätt erinevates projektides ning jõudnud ka oma noortevahetuse loomiseni ning katsetanud grupijuhi rolli. Väga hea kasvamise lugu. Head inspireerumist!

Portugal 2016

Minu esimene noortevahetuse projekt oli 2016. aasta augustis Portugalis – „Less is more 2 inclusion“. Noortevahetusest kui projektist ei osanud algul arvata midagi, olin lihtsalt õnnelik, et sain korra elus minna soojale maale. Reis algas juba sellega, et grupp oli mega lahe. Leidsime ühise keele nii kiirelt, et Portugalis mõeldi, et me kõik ühest linnast ning teame üksteist juba ammu.

Maandudes lummas meid kõiki kohe see teine kiima. Olime siiski Eesti suvest lennanud Portugali suvesse ehk õhtuti, kui oli 20 kraadi sooja, olime meie oma tavaliste lühikeste riietega väljas. Teistele tundus see väga veider.

“Less is more 2 inclusion“ oli projekt, kus õppisin megapalju meeskonnatööd nii oma riigi kaaslastega kui ka teiste riikide noortega. Esimesel päeval oli koheselt fotojaht Setubali linna peal. Grupid olid segarahvusest, ühes grupis kuni 2 noort ühest riigist. Pidime meeskonnana koheselt vägevaid pilte hakkama tegema teatud paikades. Kahju oli küll sellest, et kohalikud teadsid, kus mõni kuju on, kuid nende inglise keel polnud piisav, et meile rääkida nende ajaloost.

Kindlasti kõige meeldejäävam oli kultuuriõhtu. Päevakavad muutusid seal nii palju, et kõigide riikide kultuuriõhtud olid ühel õhtul. See oli omamoodi põnev, sest saime kõikide näkse ja toite proovida ühel õhtul. Eestlaste lauda vaadati loomulikult veidralt, kuna meil oli seal värske heeringas, ning me lihtsalt sõime seda. Samas meie Kalevi šokolaad oli kõigi lemmik, söödi kõik meie 5 suurt tahvlit ära. Me lausa hirmuga peitsime oma väiksed tahvlid ära, et saaks ise mõni õhtu nosida.

Portugal on üldiselt väga ilus riik. Me käisime küll kokku ainult kolmes linnas: Setubalis, Palmelas ja Lisabonis, kuid mulle väga meeldis linnades ringi jalutada ja vaadata lihtsalt nende arhitektuuri. Kõige mõnusamad jalutuskäigud olid õhtuti kui päike loojus, siis nägi linnade ilu.

Ma olen nii tänulik sellele esimesele noortevahetusele, sest seal olles sain aru, kui palju tähendab meeskonnatöö ja teiste inimeste usaldamine. Loomulikult ei saa unustada huumorit!

Inglismaa 2018

Aastal 2017 kahjuks ei saanud osaleda ühelgi noortevahetusel, sest tol aastal lihtsalt polnud mulle, 17-aastasele neiule sobiva vanusepiirangu ja meeldiva teemaga noortevahetust. 2018 suvel aga ostustasin minna Inglismaale lühiajalisele vabatahtlikule teenistusele. Ma sain võtta osa grupiteenistusest, millele olen väga tänulik, sest nii oli oma esimest vabatahlikku tööd välismaal palju mõnusam teha, kartsin vähem. Peale eestlaste oli seal ka veel noori Hispaaniast, Itaaliast, Saksamaalt ja Rootsist. Eestist oli kõige suurem grupp – 10 noort.

Võtsime osa programmist nimega „Festival of Opportunity“. Kahe nädala jooksul olime kahel festivalil abis. Kaks nädalat elasime telkides.

Esimene festival oli Tribfest, üks suurimaid tribute-festivale. Kohe esimesel päeval võtsid sealsed STAFFi liikmeid meid väga soojalt vastu. Hommikuti ärkasime vara, et jõuaks enne festivali külastajaid parklasse ja infopunktidesse juhatada. Tööpunktidel olime kahekesi ning eri riikidest, et ikka räägiks inglise keeles ning tutvuks teineteisega. Minule kõige kodusem ülesanne oli värava juures autode juhatamine. Festivalile läks ainult ühesuunaline tee ning seal pidi suunama neid autosid ühte ja teist pidi. Ma olen aga juba mõned suved Pärnumaal Mihkli laadal abis olnud ning see oli väga lihtne. Erinevus oli ainult see, et pidin inimestega inglise keeles rääkima. See oli ka selline töö, mis polnud mul töögraafikus kirjas, vaid ma tegin seda lihtsalt vabast tahtest. Tribefestilt jäävad meelde kõikide inimesete rõõmsad meeled ning imestused minu päritoluriigi üle.

Teine festival oli Leeds festival. Ma võin öelda, et mulle see väga ei istunud. Mina pole inimene, kes käiks hullult suurtel festivadel. See rahvamass seal oli lihtsalt nii megasuur. Samas jällegi väga lahe kogemus. Päeval rääkisime festivali melus olevatele inimestele, miks on tähtis ka festivali ajal sorteerida prügi.

Selle kahe nädalaga Inglismaal õppisin ennast tundma. Sain aru kui elav ja sotsiaalne inimene ma olen ja tahan ka tulevikus olla. Inglismaa muutis mind enesekindlamaks ja positiivsemaks, sest nägin, et Eesti on siiski väga puhas riik, ka festivalide ajal.

Eesti 2019

Olime ammu juba Lääneranna Noortekeskuses arutanud, et sooviks ka Eestis teha noortevahetust. Hakkasime mõtlema, mis teemal võiks teha. Kuna noored on kogu aeg sotsiaalmeedias, siis sellest tuli ka teema „Today’s Youth“. Võtsime oma vaatenurga, et näidata, kuidas sotsiaalmeedia mõjutab meid ja näidata ka ohtusid sotsiaalmeedias. Mina olin selles noortevahetuses vabatahlik ja korraldaja.

Esimesel õhtul oli koheselt Eesti kultuuriõhtu ning kuna just sel nädalal toimus Eestis laulu- ja tantsupidu, siis ka meie kultuuriõhtu oli tantsuline. Kutsusime kohalikud tantsurühmad meile esinema, kes kahjuks ei saanud tantsupeole. Sellega saime kaks ühes. Välismaalased nägid ära ka meie rahvariided ja õhtusöögiks oli Eesti jõululõuna – hapukapsas, verivorst ja keedukartul.

Kutsusime Grete Teliast noortele rääkima küberkiusamisest ning kuidas saaks seda peatada. Samuti käidi noortega rääkimas ja töötuba tegemas teemal „Social media as fast food“ ehk näidati kui kaugele võib üks pilt jõuda. Noored said seda ise näha ka kui tegime neile töötoa, kus gruppides tehti ühele ülemaailmsele teemale poster. Nende põhjal saime aru, et noortele on väga hinge läinud siiski mere puhtana hoidmine. Postrid laadisime kõik koos üles noortekeskuse Facebooki lehele ja Instagrami. Noored võisid jagada ise neid pilte ja koguda like‘sid. Viimasel päeval tegime kokkuvõtte. Ise ka imestasime tegelikult kui kaugele need pildid jõuavad, eriti kui oled käinud ise noortevahetusel ja juba on Facebookis sõpru peaaegu igast Euroopa riigist.

Käisime noortega ka metsas matkarajal ning näitasime neile, millised näevad välja riigimetsad, kus pole mägesid. Suurim üllatus oli nende jaoks see, et me sööme otse metsast mustikaid ja muid marju. Sellel matkarajal, kus käisime, olid mustikad ning kõik tulid siniste suudega metsast välja. See tegi kõigile meeletult rõõmu.

Sellest noortevahetusest õppisin, kui palju vajab planeerimist tegelikult noortevahetus. Mina tegelesin enamjaolt lennupiletitega, et ikka saaks parimad piletid võimalikult odavalt. Me alustasime juba eelkohtumistega aprillis. Kõik olid videokõnedena, sest nii hoidisime nii enda kui ka partnerite aega kokku. Loomulikult võisid nad meile igal ajal kirjutada ja helistada seoses küsimustega. Kuna see oli meie esimene noortevahetuse korraldamine, siis olid meie partnerid meile väga palju toeks ja kiitsid, et esimese noortevahetuse kohta oli see tugev ja väga hästi korraldatud. Järgmiste noortevahetustega oleme rohkem teadlikud ning suudame oma probleeme paremini ära hoida.

Taani 2019

2019. aasta sügisel sain võimaluse olla esimest korda grupijuht noortevahetusel. See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, omamoodi ka põnev ja raske. Olen olnud noor noortevahetustel ning kui nüüd järsku grupijuht, siis oli see muutus veidi naljakas. Grupijuhina ei saa osaleda paljudel asjadel, kuid siiski otsustasin võtta projektist osa. Teema oli „First Love Yourself“.

Noortele oli see iseensest väga hea teema. Põhiline millele kuidagi rõhk läks oli, et ei saadaks endast intiimseid pilte kellelegi, mis ongi väga tähtis. Sest maailmas siiski on iga teine noor teinud enesetapu just sellepärast, et nende see pilt on lekkinud interneti ja kõigile nähtav – see on küberkiusamine.

Kuna olen ise siiski veel noor, mängisin ma õhtuti noortega võrkpalli ning neile ei tundunud, et ma olen seal ainult selle jaoks,et neil silma peal hoida. Nii sain ka teiste noortega tuttavamaks, sest pidi omavahel suhtlema ja rääkima, et oleks ühtne meeskond. Tegin noortele silmad ette, kui ronisin ülikiiresti ronimisseinal üles.

Ma olen sellele kogemusele nii tänulik, sest nüüd on mul ka julgust minna ja olla teinekordki grupijuht. Vastutus on siiski megasuur – eriti suurtes lennujaamades, kus noored tahaksid üksi ringi liikuda.