Saara vabatahtliku lugu: filmifestivali telgitagustes kriisi kiuste

Saara vabatahtlik teekond sai alguse septembris 2019 ning kestab kokku 11 kuud. Ajal, mil palusime Saaral oma kogemus kirja panna, viibib ta endiselt Saksamaal Rostockis ning tegeleb aktiivselt on vabatahtliku tööga – noorte lühifilmifestivali korraldamine. Tema saatvaks organisatsiooniks Eestist on Seiklejate Vennaskond ning Saksamaal tegutseb ta Uusmeedia Instituudis (Institut für neue Medien gGmbH).

September

Pakin augusti lõpus kiiruga kaks suurt seljakotti, veedan nädalalõpu tuttavas 30-kraadises Berliinis ja olengi 1. septembri õhtul Kirde-Saksamaal, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal, kurjakuulutavalt pilvises Rostockis. Esimest korda elus. Ees ootavad 11 kuud vabatahtlikku teenistust kohaliku uue meedia instituudi juures, valmistades ette aprilli lõpus toimuvat Saksa ja Läänemere maade noorte lühifilmifestivali FiSH. Akronüümi taga peidab end kirjeldus Filmfestival im Stadthafen, mis eesti keeles tähendab filmifestivali linnasadamas.

Õnneks ei ole ma üksi tundmatus kohas vette hüppamas. Juba esimesel õhtul kohtun oma Austriast pärit kaasvabatahtliku, kolleegi ja korterikaaslase Verenaga. Meie hüppelaud vabatahtlikku teenistusse on sarnane — kooli lõpp ja tundmatu tulevik — ja kandideerisimegi Saksamaal teenistuses olevate vabatahtlike seas tavapärase lasteaia- või huvikooliabilise koha asemel mõlemad just filmifestivali meeskonda. Kui Verena tegi valiku üpris juhuslikult, siis mind ajendas teadlik ja aastate jooksul aina süvenenud huvi rahvusvahelise kultuurikorralduse vastu, mida olin õpingute ajal saanud rahuldada vaid paarikuiste praktikate ja tööotsade kaupa.

Kaks nädalat hiljem saabub meie ühiselamusse samuti Austriast pärit ja Rostocki kohalikus raadios tööle hakkav Lukas. Meil kolmel on sarnane huumorimeel ja saame kohe ilma vaevata läbi, hoolimata põhilisest, mis mind korterikaaslastest eristab: vanus — nemad on 18 ja otse gümnaasiumist, mina 27 ning värske magistrikraadiga. Äkitselt on terve mu maailm ümber pööratud: olen nüüd täisajaga vabatahtlik kultuurikorraldaja. Erialane töö leiab mu vahel mõnel vabal õhtul siiski interneti vahendusel üles.

Oktoober

Me kõik kujutame umbes ette, mis toimub ühe festivali kontoris ürituse toimumise kuul. Tohuvabohu. Festivali meeskond, aina kasvav hulk vabatahtlikke abilisi, ajakirjanikud ja eksinud külalised üritavad end aina kitsamaks jäävatesse ruumidesse, kuhu saabuvad festivali meened, pressimaterjalid, kaelakaardid ja muu vajalik, ära mahutada. Mis toimub seitse kuud varem? Andmete kogumine, oluliste suhtlusvõrgustike uuendamine, filmiinstitutsioonide ja -koolidega ühendust võtmine…

November

…konverentsidel osalemine, teiste festivalide külastamine. Oktoobris ja novembris käin Hannoveris, Poolas, Leedus ja isegi Eestis. Minu ülesandeks FiSHi juures on koordineerida selle rahvusvahelist, Läänemere maade noorte filmitegijate lühifilme koondavat OFFshortsi võistlusprogrammi, Verena hoole all on Saksa noorte võistlusprogramm JUNGER FILM ning meie sügisesed tööreisid tähendavad külastusi teistele festivalidele, et näha, kuidas neid korraldatakse, milliseid filme seal näidatakse ning hea õnne korral ka meie festivalile sobivate filmide leidmine.

Detsember

Kui JUNGER FILM on festivali osa olnud juba 17. aastat ehk FiSH-festivali algusest peale, siis OFFshorts — “Young Baltic Cinema” ehk “Noor Balti kino” — on seni olnud vaid erinevate Läänemere maade filmikunsti tutvustav programm, ilma võistlusmomendita. 2020 tuleb eriline! Minu ülesandeks on nüüd leida festivalile alla 27-aastaste Eesti, Läti, Leedu, Poola, Taani, Norra, Rootsi ja Soome noorte autorite viimase kahe aasta jooksul tehtud lühifilme, mis hakkavad omavahel võistlema 1000-eurose auhinna pärast. Muide, ma ei ole eales varem kohanud Läänemere maadest rääkides sellist entusiasmi kui siin, Rostockis. Kui Eestist vaadates tundusid Taani, Saksamaa ja Poola alati üpris kauged, viimaseks ühenduseks pea müütiline 13.-17. sajandil eksisteerinud kaubanduslik Hansa Liit (kuhu kuulus muuseas ka Rostock), siis siin olles saab Läänemere maade ring ka kaasajas kokku. ”Ostseeraum” ehk Läänemere ruum, mis hõlmab lisaks looduskeskkonnale nii majandust, kultuuri kui poliitikat, on meie kontoris pea igapäevane väljend.

Festivali ettevalmistamise käigus kaasjuhendame Rostocki Ülikooli kursust, mille käigus tudengid loevad erinevate filmifestivalide kohta teooriatekste ja aitavad praktilise ülesandena meil filme ümbritsevat raamprogrammi välja mõelda. Enne jõuludeks koju sõitmist korraldame linnas lühifilmiõhtu, kus saame proovida kätt programmeerimisel ehk kultuurikorralduse kontekstis — filmiseeria kokkupanemisel. Välikinolinastuse publik võtab allegoorilistest loomafilmidest koosneva tunniajase programmi ja soojenduseks serveeritava hõõgveini — Saksa talveõhtute must-have — hästi vastu.

Jaanuar

Kui jaanuari keskel filmide konkursile vastu võtmine lukku läheb, on JUNGER FILM valikus 550 filmi ja OFFshortsi omas 105. Parimad parimaist!

Veebruar

Millest omakorda valime kinolinal näidatavasse võistlusprogrammi välja vastavalt 32 Saksa ja 13 Läänemere maade filmi. Kohe-kohe võtame kõikide noorte filmitegijatega ühendust, et nad pidulikult 29. aprillist 3. maini toimuvale festivalile kutsuda…

Märts

Maailma Tervishoiuorganisatsioon kuulutab COVID-19 pandeemiaks. Riiklike kojukutsete kiuste jätkame Verena ja Lukasega oma vabatahtlikku teenistust. Rostock on ju ka meie kodu, meil on siin töö, ja mis kõige olulisem — me oleme üksteisel olemas. Ning kui sellest väheks jääb, on meil õnneks ka internet.

Suundume oma ühisesse kodukontorisse ja edaspidi kohtume festivalikolleegidega kolm korda nädalas Skype vahendusel. Kuu teises pooles kuulutatakse ka meil välja viirusega nakatumise vastased meetmed: soovitatakse hoida kahemeetrist vahemaad, rohkem kui kahe inimese kogunemine on keelatud, ühistransport sõidab vaid pühadeaegse graafiku järgi… Kardetud keeldu, mille järgi üldse oma nina välja pista ei tohiks, õnneks nende seas ei ole ega tule. Veedan poolteist kuud iga vaba hetke jalgrattal, avastades läänemereäärseid kuurortlinnu, mis hoolimata inimeste poolt hüljatusest puhkevad iga nädalaga nähtavalt uhkemalt õide. Viirusehirm hajub, seda tuletavad meelde vaid sildid ja tühjus avalikus ruumis. Mecklenburg-Vorpommern on (ka koroonaviiruse poolt) Saksamaa kõige hõredamini asustatud liidumaa. Võrdlemisi vähem industrialiseerunud liidumaast kolmandik on looduskaitsealad. Hoolimata sellest, et siin sündinud noored lähevad enamasit õnne otsima pealinna või veel jõukasse Läände, on tegemist siseturismi koondumiskohaga, mida hoitakse nüüd kiivasti rahvamasside kogunemise eest. Ametlikult on Mecklenburg-Vorpommern 17. märtsist 25. maini turistidele suletud — seda tuletavad meelde ka  maantee äärtesse paigutatud ajutised sildid. Politsei patrullib ristmikel, helikopter tiirutab peade kohal. Juhuse tahtel oleme meie, võõramaised vabatahtlikud, siin looduskaunis mereääres nüüd kohalikud. Ümbruskonna avastamiseks kasutame ka Lukase autot.

Aprill

Samal ajal käib kontoris kibekiire töö, sest FiSH 2020 ei jää ära. Äkitselt leiame nii meie, vabatahtlikud, kui juba vanad kalad end tundmatutes vetes: kuidas korraldada virtuaalset filmifestivali? Kõigi 45 filmi autorid annavad meile loa oma filmid üles laadida. Žürii on nõus oma hinnanguid Zoomi vahendusel arutlema. Kõik filmimaailmaga seotud tutvused lähevad nüüd käiku ja kogume ekspertidelt ja kinofiilidelt festivalil osalevate filmide kohta kokku 140 arvustusvideot. See kõik läheb voogedastusplatvormile üles.

Aprilli viimasel nädalal avatakse liidumaal jälle koolid ja poed ning supermarketites ja ühistranspordis tehakse kohustuslikuks “Mundschutz”. “Mundschutz” ehk suukaitse sõltub isiklikust tõlgendusest ja bussipeatuste tabloodel soovitatakse maski, salli või rätikut. Mõni päev hiljem näen, kuidas testi läbib isegi näo ette riputatud nõudepesurätik. Sellises seadustega vangerdamises ja piiride kompamises on midagi väga mecklenburgerlikku ja mulle tundub üldiselt, et just selline kuiv huumor on see, mis on meil, eestlastel, kirde-sakslastega ühist. On see siis nüüd meie ühise Läänemere või hoopiski sotsialistliku lähiajaloo mõju…

Mai

Reede, esimene mai. Tere tulemast 17. noorte lühifilmifestivalile FiSH — Filmfestival im Stadthafen, mis toimub 1.-8. mai 2020 Rostockis ja interneti vahendusel üle terve maailma! Kutsete asemel on filmidele ligipääsemise koodid, festivali alguse vestluste asemel sada sarnase sisuga e-maili. Suure avamispeo asemel istume õhtu lõpuks Verena, festivalijuhataja ja tehnikuga kontoris ja sööme pitsat. Õues sajab vihma ja nii enamiku festivalinädalast — ideaalne! See tähendab, et inimesed istuvad kodus, naudivad filme ja videosilla vahendusel toimuvaid vestlusõhtuid!

Järgmisel reedel seisame oma viieliikmelise põhipundiga — mina, Verena, festivali juhataja, kommunikatsioonijuht ja tehnik — kontori ees õues ja tõmbame pärast otseülekandes toimunud auhinnatseremooniat hinge. “Tavaliselt on festival ülekehaline kogemus, aga seekord toimus kõik ainult peas,” võtab tehnik meie kõigi tunded kokku. Rambipalaviku ja festivalielevuse möödudes naaseme “uude normaalsusesse”: kodukontorist e-mailide saatmise ja jalgrattamatkade kontrastsesse segusse.

Juuni

Vabatahtlikust teenistusest rääkides mainitakse ikka “unustamatuid emotsioone, ootamatuid olukordi, mugavustsoonist väljumist ja ennekuulmatuid võimalusi enesearenguks”. Kuigi ülejäänud aasta jääb natuke kevade varju, on seda kõike olnud küllaga, ka ühe 28-aastase jaoks.

Kui sinagi tunned huvi vabatahtlikus teenistuses osalemise vastu, siis alusta oma tuleviku kujundamist siit:
Kuidas minna vabatahtlikuks?