Carolyni vabatahtliku lugu #2: Aeg liigub penikoorma sammuga

Kui esimene vabatahtliku kuu möödus rahulikult pool ajast karantiinis olles, siis nüüd on aeg võtnud endale uue tähenduse ja mulle meeldib see!

Oktoobri lõpus saime lõpuks alustada enda igapäevase tööga ehk päevadesse tulid põnevad tegevused, uued inimesed ja pidevad avastamised. Sain alustada tööd enda kultuuriklubis Myldniki ja olen sellest kohast lihtsalt vaimustuses! Mulle on tagatud eraldi ruum töötamiseks, kõik ideed ja pakkumised on teretulnud ja mul tuleb neid nagu varnast 😊

Kaks nädalat sain hommikuti minna tööle, vestelda töökaaslastega, käia nädalas korra lasteaialastega mängimas, tantsida Poola pärimustantsu, aidata keraamikatunniga, luua Instagrami konto ja selle kontseptsioon, õppida poola keelt, teha palju videosid ja pilte. Kahjuks suurenes siis ka Poolas viiruse levik ja meie klubi pandi kinni. Kuid sest polnudki väga hullu, kuna minul algas on-arrival.

On-arrival treening on kõikidele vabatahtlikele suunatud koolitus, kus tutvume teiste vabatahtlikega, kes on samasse riiki tulnud. Õpime hakkama saama kultuurišokiga, saame teadlikumaks enda kohustustest ja võimalustest, samuti õpime kohaliku kultuuri ja inimestega suhtlemist. Meie on-arrival oli veebi teel ja olgugi, et päevad olid pikad ja arvutis olemist tohutult palju oli treening põnevate lahendustega, heade koolitajate ja mõnusate inimestega. Ühtegi eestlast sealt küll ei leidnud, kuid erinevate riikide, kultuuride, arvamuste ja projektidega vabatahtlikke oli küll! Mina jäin kohtumisega rahule ja seda kinnitasid ka mu korterikaaslased. Eks muidugi seda ei saa võrrelda päris kohtumisega, kuid parem kui mitte midagi!

Sellel nädalal olen tegutsenud nii klubis kui ka kodus. Olgugi, et klubi on külastajatele suletud siis inimesed tööle võivad ikka minna. Seega on olnud võimalus ikka tööl ka käia ja erinevaid tegevusi läbi veebi ellu viia.

Endalegi üllatuseks on tööga tegemist väga palju! Eks muidugi oleneb ka inimesest, aga ma lihtsalt armastan tööd teha, mõelda uusi asju. Minu töökohale see siiamaani meeldib ja nad toetavad iga ideed, mida välja pakun, eks näis kaua see kestab.😊

Eelmisel nädalavahetusel kutsus üks korterikaaslane mind enda sõpradega kaasa matkama, oli tohutult tore. Sõitsime u 30 km linnast välja ja kui teiste jaoks paistsid taamal künkad, siis minu jaoks olid need ikka mäed. Ilus vaade, imeline ilm ja meeldiv seltskond! Tagasi tulles juhtus ikka viperusi ka. Nimelt olid kõik Krakovi suunal sõitvad bussid täiesti täis. Kuna meid oli kuus inimest ja kell oli juba viis õhtul ning ilm oli päris jahedaks muutunud, siis hakkasime teisi variante mõtlema. Kui taaskord peale 20 minutit ootamist tuli buss, mis oli pilgeni täis, otsustasime tellida takso. Kui takso sai tellitud ja viimase minuti oli veel oodata, siis tuli muidugi Krakovisse sõitev buss, mis sel korral oli kaks korda suurem kui eelmised ja täiesti tühi. Hakkasime kõik naerma – kuidas küll asjad alati nii täpselt juhtuvad? 😊

Raskusena olen tundnud, et mul puuduvad siin lähedased inimesed. Kuid iga päevaga saavad korterikaaslased kallimaks, töökoordinaatoriga on mul esimesest hetkest hea klapp olnud ja ka mu mentor ja ta pere on talveunest on ärganud ehk loodan, et peagi tunnen end ümbritsetud inimestest, kes on mulle lähedaste sõprade eest! <3

Positiivse lõpuna saan öelda, et olen muutunud selle kahe kuuga palju loovamaks, passin vähem ja tegutsen rohkem – loen raamatut, kõnnin, tantsin, joonistan, mõtlen uusi ideid. Eks hetkel ole see honey moon aeg ja seda tulebki nautida! Aga nagu ka pealkiri ütleb, siis aeg liigub ikka kohutavalt kiiresti ja mul hea meel, et tulin aastaks.

Vaata videot ja jälgi meid Instagramis!