01.06.2021

Ekstreemsport ja kaasav noorsootöö? Loomulikult!

Küsis ja toimetas: Karin Öövel

Kuidas sündis idee ja soov teha solidaarsusprojekti „Eesmärk eluks“?

Pärnus on mitu noortekeskust, aga Raba 5 eristub teistest oma ekstreemspordikallaku poolest. Meie juures käivad kõik need, kellele meeldib rula, tõukeratta ja BMXiga sõita. Solidaarsusprojekti idee hakkas kooruma sellest, kui mõtlesime oma meeskonnaga, et nendel noortel, kes ekstreemspordiga tegelevad, on rohkem energiat üle kui teistel noortel, kui nii võib öelda. Sageli ei seisa nad pudelis ka paigal. Ma ise olin ka noorena hästi aktiivne ja tegelesin miljoni asjaga. Nüüdseks olen umbes 15 aastat BMX trikirattaga sõitnud ja tegutsenud selle nimel, et oleks rohkem võimalusi selle spordiala harrastamiseks. Nendes noortes, kes käivad tänaval lõhkumas ja teevad pahandusi, on tohutu potentsiaal peidus. Kui anda neile rula või ratas kätte, korralik siht ette ja kustutada nende halb eeskuju ära ja tuua mõni normaalne eeskuju asemele, siis hakkavad head asjad juhtuma. Tahtsime teha sellise vangerduse nende noorte mõtlemises, et vahetada see tüüp, kes joob ja laaberdab hoopis Roomet Sääliku või mõne muu sportlase vastu. See oligi projekti kõige esimene idee, miks me seda teha tahtsime.

Kui palju selliseid riskikäitumisega noori Raba 5 keskuses käib? Kas teil oli soov selle projekti kaudu neid rohkem kaasata?

Nii nagu korvpallis või teisteski trennides on ikka mõni „paha poiss“ ka sees, nagu noored ikka. Meie eesmärk oli siduda keskuse tegevustesse veelgi tugevemalt neid noori, kes on alles hästi õrnalt selle spordiga seotud ja samal ajal suunata harrastama ka neid, kes ei ole seda üldse veel proovinud. Solidaarsusprojekt andiski meile selle võimaluse. Raba 5 keskuse põhiline sihtgrupp on vanuses 13-18  aastat, aga projektis osales ka sellest vanusepiirist nooremaid.

Kokkuvõttes jõudsime ligikaudu 50 nooreni, kes võtsid tegevustest regulaarselt osa.

Nende seas on noori, kes ongi jäänud selle spordiala juurde ja neil on tekkinud oma punt. Noored, kes olid pärit kuskilt teisest linnaosast või Pärnust väljastpoolt, on saanud omale linna sõbrad ja koos nendega tegutsema hakanud. Neil, kes on hakanud rula, tõukeratta või BMX trikiratta koolis edasi käima, on omakorda uued sõbrad tekkinud ja selle kaudu oma elustiili muutnud.

Milliseid tegevusi te oma projekti raames ellu viisite?

Me moodustasime kaks noorte gruppi ja esimene asi oli omavaheline tutvumine. Seejärel liitsime nad rula ja tõukeratta kooli tundidesse, kus nad olid koos kõikide teiste noortega trennis. See oli suur pluss, sest paljud hakkasid juba seal teiste noortega hästi läbi saama.

Mõte oli selles, et kui nad raputavad oma pahad kontaktid maha, siis läheb asi paremaks ja tundub, et nii see läkski.

Lisaks iganädalastele trennidele korraldasime kaks väljasõitu Riiga. Seal on üks Baltimaade suurimaid siseparke. See oli noortele uus keskkond ja mõned neist polnudki veel kunagi varem Lätis käinud. Panime toidupakid kaasa ja üheski kaubanduskeskuses peatust ei teinud, et noored ei saaks kuskile laiali valguda. Õnneks läks kõik hästi, ühtegi takistust ei esinenud ja kokkuvõttes oli see väga hea kogemus. Raba 5 keskuses tegime noortega muid tegevusi ja kohtumisi ka, näiteks vaatasime filme rulakultuurist, et tutvustada noortele mentaliteeti selle kõige taga.

Kas teil oli partnereid?

Me teeme regulaarselt koostööd Pärnu Noorte Vabaajakeskusega ja sealt oli meie projekti kaasatud Triin Mäger. Nemad koordineerivad Noorte Tugilat ja teevad tänavanoorsootööd, mida meie otseselt ise ei tee. Umbes pooled kõikidest noortest jõudsidki meie projekti sealt kaudu. Teine osa jõudis meieni läbi isikliku kontakti ehk info levis sõbralt sõbrale.

Me teeme koostööd ka teiste noortekeskustega, kelle noored käivad Raba 5 keskuses sõitmas. Tavaliselt käib ühes noortekeskuses üsna kindel punkt noori ja hea oleks neid natuke teiste noortega segada, kes üksteist ei tunne. Kui on kaasatud ainult üks kindel punt, siis on neid raskem suunata.

Ma soovitaksingi nii palju kui võimalik teistega koostööd teha.

Kuidas te noorteni jõudsite ja grupi kokku panite?

Kui teha projekti nii, et võtame nüüd ainult need kõige „pahamad poisid“ kokku, siis ei tule sellest asjast midagi välja. Selline punt hakkab teiste ees esinema ja neid on väga raske suunata. Mõtlesime, et peame need grupid ära segama, siis saame parema tulemuse. Oluline oli ka see, et keegi ei teadnud teiste noorte tausta, me hoidsime seda väga konfidentsiaalselt. Kõik olid justkui võõrad ja tulid projekti nagu tavalised inimesed.

Me võtsime kõiki nii, nagu nad olid, võrdselt.

Üldiselt me proovime katsetada järjest rohkem uusi võtteid ja lähenemisi, et noorteni jõuda. See on fakt, et noored veedavad oma vaba aja nutitelefonis. Kui sa oma reklaami, kaasamist ja kõiki eeskujusid selle nutitelefoni ekraanile ei too, siis ära hakkagi neid noori mujalt otsima. Oleme katsetanud erinevad võtteid, kuidas neid sealt kätte saada. Esimene eesmärk on nad kätte saada, siis meie keskusesse tuua, nutitelefon kõrvale panna ja midagi aktiivset teha. Ehk sisustada nende aega mingi loomingulise ja sportliku tegevusega ja eelistatult vabas õhus.

Me kasutame peamiselt parasiitturundust noorelt noorele. See tähendab, et noored panevad üles videoid, mis kaasavad teisi noori. Läbi sotsiaalmeedias levivate videote me kujundame Raba 5 profiili. See profiil on hästi lai, meil on siin algajad-edasijõudnud, noored-vanad, tüdrukud-poisid, eestlased-venelased. Me oleme sihtgrupi osas nii vabad kui üldse olla saab. Lisaks on meil oma Raba 5 bränd, mis eristab meid teistest noortekeskustest.

See annab noortele selle tunde, et nad kuuluvad meie organisatsiooni ja see on nagu omaette maailm – kui sa ei tea, mis see on, siis sa ei peagi teadma.

Kuidas te tegelesite noortega, kel olid probleemid? Kas te pakkusite neile kuidagi lisatuge?

Oma tuumikgrupi siseselt me suhtlesime noortega ja olime nende probleemidest teadlikud. Need, kellel oli suurem oht riskikäitumiseks, võeti erilise luubi alla. Peamise tööriistana kasutasid treenerid heakskiitu ja tänu sellele suudeti noortest paari kuuga halvad mõtted praktiliselt välja juurida. Sellest projektist on mitmeid edulugusid. Hästi oluline on usaldus noorte ja meie vahel, et kui mingid isiklikud asjad välja tulevad, siis neid ei avalikustata kuskil.

Kuidas te panite oma meeskonnas asjad toimima?

Me jagasime omavahel rollid ja ülesanded selgelt ära. Juhatajat meil keskuses ei ole, sest me otsustasime, et teeme meeskonnaga kõik olulised otsused koos. Me läheneme juhtimisele nii, et enne kuulame kõigi ideid ja siis nendega, mis meeskonda tervikuna kõige rohkem kõnetavad, lähme edasi. Tänu sellele kogusime hästi palju erinevaid ideid, kuidas midagi teha ja siis jagasime need ideed omavahel ära. Suuresti käis jagamine nii, et see, kes mõtte välja käis, hakkas seda ise ellu viima. Osaliselt oli muidugi ka selliseid asju, mis tuli kellelgi lihtsalt ära teha, nt transpordi tellimine, inimeste värbamine jms. Jagasime täpselt ära, kes millega tegeleb.

Kuidas teil praktiline korraldus õnnestus? Sageli on noortel probleeme seoses vajaliku varustuse või transpordiga ja muud takistused.

Selle projektiga täpselt samal ajal hakkas meil käima üks teine projekt, mis puudutab kehalise kasvatuse tundide läbiviimist Raba 5 keskuses ja Pärnu linn toetas meid selle projekti raames kiivritega. Lisaks saime Varaaida projektikonkursilt varustust. Seega kõik vajalikud vahendid olid meil koha peal olemas, noor pidi lihtsalt kohale tulema.

Transport oli korraldatud nii, et need, kes olid kaugemalt pärit, nendest osa sai bussiga kohale ja pärast viisid treenerid nad autodega tagasi koju, kui hilisel ajal enam bussi ei läinud. See oli meil nii korraldatud, et kellegi osalus ei jääks transpordi taha. Samas me ei tahtnud kedagi ära hellitada, sest igaüks peab elus lõpuks aru saama sellest, et kui tahad oma huviala harrastada, siis tuleb selle nimel ise vaeva näha.

Mis oli sinu hinnangul projekti suurim väljakutse?

Alguses, kui me seda projekti kirjutasime, ei suutnud me ette näha, kuidas see asi tegelikult toimuma hakkab. Ilmselt peabki alustama kohe selle teadmisega, et asjad muutuvad ja võib-olla polegi mõtet kõige pisemaid detaile paika panna. Me üritasime, aga sellel polnud mõtet. Mõistlik on panna põhilised punktid paika ja kui mingi üritus hakkab lähemale jõudma, siis võtta selle korraldamine konkreetsemalt ette.

Ma arvan, et umbes 20-30% projektist muutus ja mingi osa tehtud tööst läks tühja, mis me ette tegime.

Alguses tegime hullud tabelid, kus olid kõigi nimed sees ja muud sellist. Tegelikult tuleks hoopis kasvada projektiga kaasa ja saada aru, mida noored päriselt teha tahavad. Palju oleneb grupist, et mille vastu noortel rohkem huvi on ja me lähtusime alati sellest, et noortel oleks lõbusam. Näiteks Tallinna ja Riia väljasõidu vahel valisime lõpuks Riia, kuigi selle korraldamine oli veidi keerulisem. Filmi vaatamise osas oli meil välja valitud üks rula ajaloo dokumentaal, aga noored ütlesid, et vaatame parem ühte teist, vabama stiiliga filmi. Kuigi see muudatus tõi lisaülesandeid, näiteks selle uue filmi välja otsimine ja muu selline, siis tuleb ikkagi jätta projekti see paindlikkus sisse ja küsida noorte käest, mis on nende soov ja tahtmine.

Mida rohkem noori kuulata, seda rohkem on kaasatust ja seda lõbusam on noortel ja seda rohkem on võimalik nende maailma mõjutada õiges suunas.

Mis oli sinu hinnangul projekti suurim saavutus?

Kõige suurem saavutus on see, kui me näeme neid noori veel paari aasta pärast ka selles valdkonnas tegutsemas, mille nad omale valisid. Isegi kui tervest pundist jääb ainult üks tõsisemalt aastateks sõitma, siis see on meie hinnangul ikkagi õnnestunud projekt. Kui ma näen neid noori Pärnus vabas õhus sporti tegemas, võrreldes sellega, kui palju noori mängib samal ajal kodus arvutiga ja ei tee mitte midagi, siis ma olen väga uhke nende üle. Kui päike on väljas, siis me näeme linnavahel kui hästi meie töö on tehtud.

Varem oli probleem selles, et rula, tõukeratta ja BMX-trikirattaga sõitmisesse suhtuti kui enda lõhkumisse ja mõttetusse ajaraiskamisse. Nüüd lõpuks hakatakse seda nägema spordina ja samal ajal saadakse aru ka sellega seotud noorsootöö osast. Me saame teha noorsootööd seal, kus on noored. Miks peab tegema midagi täiesti unikaalset, et saada need noored kokku ja alles siis hakata noorsootööd tegema? Kui me kaasame rohkem noori nende spordialade juurde, siis nad hakkavad omavahel läbi saama ja tekivad uued sõbrad. Nad tahavad areneda trikkidega edasi, tekib normaalne eesmärk eluks ja neil on head eeskujud ees. Nad veedavad aega vabas õhus ja külastavad uusi kohti, lisaks on neil tegevust Raba keskuses, kus nad saavad sõitmas käia ja üritustest osa võtta. See on see visioon, mille suunas me liigume.

Kuidas te oma organisatsioonis kaasamist toetate?

Me lähtume sellest, et noored, kes keskuses käivad, oleksid hästi sõbralikud üksteise vastu ja õpetaks alati uusi noori, kes peale tulevad. Hea on vaadata, kui noored ja vanad sõidavad koos ja tekib oma väike perekond. Proovime läheneda selle nurga alt: „Täiega vägev, sa oled Võrust, tule sõida meiega!“. Diskrimineerimist ma ei ole üldse tajunud, sest meie inimesed on hästi kokkuhoidlikud.

Esiteks, rulaga sõitmine ja kogu ekstreemsport on hetkel noorte jaoks kõige kaasahaaravam. Teiseks, see on selline ala, mis kulutab hästi palju energiat ega jäta aega pahanduste tegemiseks. Kolmandaks, see on elustiil, mis toob need noored päevast päeva kokku. Suvel nad ärkavad hommikul üles ja on kell üheksa juba Pärnu välipargis sõitmas. Nad helistavad kõik oma sõbrad-tuttavad läbi ja lõpuks on neid seal juba kolmkümmend. Siis nad valivad mõne uue koha, näiteks lähevad kõik koos jõe äärde ujuma või muud sellist. Nad tegutsevad ja on elurõõmsad.

Kui noorel seda sotsiaalset kontakti pole ja ta passib oma päevad arvuti taga, siis ega keegi teda sõitma ja ujuma ei kutsu. Paljud noored jätavad just vanuses 13-18 trennides käimise pooleli. Ekstreemsport on aga selline ala, mis neid noori köidab. Kui nad selle pisiku kätte saavad, siis see muudab suuresti nende nutisõltuvust ja kõike muud.

Ekstreemsport on selline ala, läbi mille on hetkel kõige suurem potentsiaal noorsootööd teha.

On sul soovitusi teistele, kes soovivad oma organisatsioonis kaasamist suurendada?

See noor, kes oma energia ülejäägi tõttu linnavahel midagi lõhub, võiks selle energia panna hoopis spordiga tegelemisse. Kui ta saab oma energia kuskile mujale suunata, siis ta õhtul ei jõua enam kuskile minna. Minu soovitus on leida nendele noortele mingi väljund, mis sobib üliaktiivsele noorele, kes õhtust õhtusse linna vahel ringi jaurab. See ei saa olla istuv väljund – selline noor ei hakka kindlasti voltima midagi. Tal on energia ülejääk ja see tuleb kuskil ära kasutada.

• Tuleb mõelda, mis seda noort kõige rohkem huvitab ja suunata ta spordi juurde, ükskõik mis spordiala see on.
• Soovitan teha koostööd teiste noortekeskustega, kes tegutsevad samas piirkonnas.
• Kindlasti tuleb ka noori kuulata, mis mõtted neil on. Kui sa avastad, mis tõed kõik ühe noore sees peidus on ja selle üle pärast järele mõtled, siis saad täpselt aru, mida sa noorsootöötajana tegema pead.
• Noored teavad väga hästi teisi noori, kellel on mingid probleemid ja vajavad suunamist. Läbi selle saame vajaliku kontakti, et noorsootööd teha. Suurim jõud peitub noortega koostöös.
• Samal ajal peab noorte taustainfo jääma peitu. Kui A4 paberile välja printida kõigi noorte puudused ja probleemid, siis see viib küll kõik uppi. Kõik peab olema konfidentsiaalne, sest kui kuulujutud levima hakkavad, siis on noortekeskus põhimõtteliselt maha kantud – ükski noori ei usaldada seda enam.