Ungarlanna viib tükikese Eestit südames koju kaasa

Septembris Maidla noortekeskusse vabatahtlikuna tööle tulnud nooruke ungarlanna Orsolya Jancsovics kavatseb kodumaal 12. klassi lõpetada ning seejärel Eestisse tagasi tulla, et jätkata õpinguid meie kunstiakadeemias.

Maidla noortekeskuses pole juba kuus aastat olnud eriti sellist aega, kui seal ei kõlaks mõne teise maa keel, ei proovitaks seni tundmata toite ega õpitaks varem teadmata mänge. Alates 2009. aastast on seal ikka toimetanud mõni kaugelt tulnud vabatahtlik, kes Maidla noorte tegevustesse ja mõttemaailma midagi uut lisab.

“Juba siis, kui Maidlas veel noortekeskust ei olnud, teadsin, et kohe, kui meil valmib koht noortele, kaasame noorsootöösse Euroopast vabatahtlikke, kes annavad siinsele eluolule sootuks teistsugust värvi ja maiku,” räägib noortekeskuse noorsootöötaja Gerri Alamets. Mullu sügisel kahe tuhande kilomeetri kaugusest Ungaris tMaidlasse tulnud 17aastane Orsolya Jancsovics on seal juba kuues vabatahtlik.

Noorus sai määravaks

Mullu kevadel pärast 11. klassi lõpetamist tundis Ungaris poolteise tuhande elanikuga Atkari külas elav Orsolya, et tahab oma ellu mingit muutust, tahab kogeda midagi uut. “Tuli mõte minna kusagile vabatahtlikuks,” räägib oma nime eestlastele kergemini hääldatavaks Orsiks mugandanud piiga puhtas eesti keeles. “Saatsin igale poole CV-sid, nägin päris kõvasti vaeva. Kui pakuti, et võiksin minna EestisseMaidlasse, tundus see huvitav.”

Gerri ütleb, et mullu kandideeris Maidlasse vabatahtlikuks seitse noort. “Valiku nende seast teeme meie ise. Orsi jäi silma oma noorusega – nii noori tavaliselt väga ei taheta võtta, eelistatakse 20aasta-si ja vanemaid. Mina tahtsin aga, et oleks midagi teistmoodi; tahtsin murda müüti, et nii noored ei saa hakkama, et neile tuleb pigem lapsehoidja eest olla. Orsi on olnud väga tubli ja paremat valikut poleks me teha saanudki!”

Orsi tunnistab, et vanemad, eriti ema, olid alguses pisut mures, et vanim tütar – kodus on veel neli nooremat õde – nii kauaks kodust nii kaugele läheb. Nüüd, üheksa kuud hiljem, kui Orsi on vahepeal korra kodus käinud ja ka Maidlas oma vanuselt järgmist õde võõrustanud, on kõigil kõik hirmud ammu kadunud.

“Tunnen ennast mõnikord rohkem eestlase kui ungarlasena,” naerab Orsi, et eestlaste jahedam ja rahulikum olemine sobib talle. “Ungarlased saavad ruttu sõbraks, aga mul on vaja rohkem aega, et võõraga rääkima hakata.”

 Eestisse ülikooli

Mis rääkimisse puutub, siis alguses üritas Orsi Maidlas inglise keeles suhelda. “Suurte lastega sain rääkida küll, aga väikestele oli see väga raske. Kodus olin natuke juba internetis eesti keelt õppinud – kui sain teada, et tulen Eestisse -, aga siin alguses ainult kuulasin ja kuulasin, aru ei saanud midagi,” naerab ta.

Arusaamine hakkas tekkima üsna varsti, Maidla koolis kolm korda nädalas saadud eesti keele tunnid olid tubliks toeks ning juba tükk aega saab Orsi kõik jutud vabalt eesti keeles räägitud. Nii vabalt, et kaalus tõsiselt isegi võimalust keskhariduse omandamiseni jäänud 12. klassi Eestis õppida.

“Mul on koduigatsus, lõpetan kooli ikka Ungaris,” on ta nüüd otsustanud. “Varem käisin kodu lähedal koolis, sinna on meie külast kümme kilomeetrit. Viimase aasta õpin Budapestis, seal on paremad võimalused. Pärast seda tulen Eestisse tagasi, tahan kunstiakadeemiasse õppima minna.”

Orsi kunstnikukätt on noortekeskuses kõikjal näha: tema joonistusi – ja teda jäljendanud laste joonistusi – jätkub nii seintele kui ustele, arvuti-toas on terve sein ühiselt maalitudpildi päralt.

Orsi eestvõttel kogunes eelmisel pühapäeval Maidlasse mõnikümmend Eestis tegutsevat vabatahtlikku, et tema eskiiside järgi suurtele ehitus-paneelidele Aidut kujutavaid pilte maalida. Sel nädalal maaliti Orsi eestvedamisel Tallinnas suur pilt ühe Pääsküla maja seinale, innustamaks ka Eesti noori rohkem vabatahtlikuks kandideerima.

Esimest korda valimas

Orsiga koos on Maidlas valmistatud maske, saviehteid ja käepaelu; süüa tehtud ja muidugi joonistatud, mängitud tuttavaid eesti mänge ja õpitud uusi ungari mänge, tähistatud mitmeid tähtpäevi, sealhulgas Orsi sünnipäeva – detsembris sai ta 18aastaseks. “Eestis on sünnipäev suur asi, Ungaris ollakse siis ainult oma perega, süüakse torti,” sai ta sellestki uudse kogemuse.

Veel ütleb Orsi, et Eestis lapsed mängivad rohkem. “Ungaris selliseid noortekeskusi ei ole. Pärast tunde jäädakse veel koolimajja õppima ja siis lähevad kõik koju.” Maidla kooli direktor Meelike Abroi tunnustab Orsi kaasalöömist ja abi nii koolitundides kui lasteaias ja kõikvõimalikel noorteüritustel. Veebruaris toimus koolis lausa Ungari nädal, mil kõigis ainetundides selle riigiga lähemat tutvust tehti.

Muu hulgas õpetab Orsi lapsi flööti mängima – endal kuus aastat flöödiõpinguid muusikakoolis selja taga. Et asi ühepoolseks ei jääks, õppis ise Maidlas kandlemängu selgeks. “Ma sain siit hästi palju julgust juurde,” ütleb Orsi. “Nägin, et oskan lastega tegelda ja neile midagi õpetada. Ja ma käisin siin esimest korda elus valimas! Sain seal šokolaadi, väga hea oli.”

Orsi vabatahtlikuaeg saab kohe otsa, ent Eestist ära ta ei kiirusta. “Jään veel mõneks ajaks – olen küll juba päris paljudes kohtades käinud, aga Saaremaal ja Hiiumaal veel mitte.”

VABATAHTLIKUD MAIDLA NOORTEKESKUSES
* Joao Paulo De Almeida Mendonga Portugalist, september 2009 – juuni 2010
* Marina Bachler Austriast, september 2010 – mai 2011
* Denise Rosenkranz Saksamaalt, aprill 2011 – mai 2012
* Ines Basto Portugalist, september 2011 – aprill 2012
* Wojciech Jerzy Stecyszyn Poolast, september 2012 – november 2012
* Orsolya Jancsovics Ungarist, september 2013 – juuni 2014

Allikas: Põhjarannik
Autor: Külli Kriis