Kadri: “Kõige selle asjaliku vahepeale saime kõik oma kohvi ja magusa normi mõneks ajaks ületatud”
Olen varem osalenud Erasmus+ praktikal Inglismaal ning käinud vahetusüliõpilasena Portugalis, kuid teadmised noortevahetusest ning erinevatest koolitusvõimalustest Erasmus+ vahendusel olid üsna kesised. Seega hetkeks, kui sõbranna saatis kutse, et ma kandideeriksin Capacity Building “Youth Participation Incubator” programmi, olin veidi kahtlev, kuna arvasin, et tegemist on ainult noorsootöötajatele mõeldud tegevusega. Hoolimata sellest panin kirja kõik projektid ja tegevused, mida noortega teinud olen ning voilaa, osutusingi valituks. Põnevus oli suur, sest olin alati tahtnud Rooma minna ning nüüd maagilisel kombel avanes võimalus avastada seda iidset linna ja samal ajal ammutada teadmisi noorte kaasamise kohta oma tulevaste projektide jaoks.
Otsustasin koju jätta igasugused ootused, kuna polnud varem sellises Erasmus+ programmis osalenud ning ei osanud isegi eeldusi seada. Samas usun ka, et mida avatum oled ja vähem ootusi sead, seda rohkem saad lasta end üllatada. Nii ka oli. Mitmed teemad on käinud erinevatel hetkedel minust läbi, kuid ma polnud neile süsteemselt ning teadlikult mõelnud. Projekti käigus tundsin, et sain need nüüd konkreetselt kirja panna, et edaspidi ka teadlikumalt oma töös kasutada. Kõige enam jäi minus kõlama persoona loomisel empathy mapping. Küsimused, et mida väljamõeldud persoona tunneb, mõtleb, kuuleb, näeb, ütleb ja teeb, aitasid formuleerida minus küsimused, mis on ükskõik missuguse projekti loomisel väga olulisel kohal, ka iseendalt küsimiseks. Mida ma hetkel näen ja kuulen, mõtlen ja tunnen ning mida ma tegelikult tahaksin näha ja kuulda, mõelda ja tunda. Teisisõnu teadlikult panna paika alguspunkt sellele, kus projekti luua sooviv noor hetkel oma kogukonnaga on ning mis võiks olla teisiti, paremini. See kõik ei tulnud formaalses vormis, kus keegi peab loengut, vaid pigem läbi grupitegevuste ja reflektsioonide, kus igaüks sai lisada oma kogemuse ning järeldused käsitletavast teemast. Saime inspireeruda teineteise kogemustest ning ka mõne põneva idee tulevikuks idanema panna ja seda võib-olla ka koos mõne sellest projektis osalenud inimesega, kes teab.
Muidugi ei saa ka lisamata jätta, et kõige selle asjaliku vahepeale saime me kõik vist oma kohvi ja magusa normi mõneks ajaks ületatud ning paar kilo Itaalia imelise toiduga juurde võetud. Kuid eks see on vist paratamatus, mis Itaaliaga käsikäes käib.
Roomast tagasi jõudes ja reisist taastudes (loe: paastudes) ei suutnud ma muidugi mitte uurida juba teiste võimalike Erasmus+ projektide kohta, kuhu võiksin kandideerida. Tundsin, et miski uus maailm avanes oma võimalustega. Võimalus end arendada, tutvuda inimestega ja nende kultuuridega üle kogu Euroopa ning samal ajal reisida – minu meelest päris hea diil. Praeguseks olengi välja valinud ühe uue põneva Erasmus+ projekti, kuhu kandideerin. Eks näis, kuidas läheb, kuid proovida tuleb alati, isegi kui kahtlus sees närib, et kas ma ikka sobin või saan valituks.
Samal teemal 
