Noored kagueestlased võõrustasid islandlasi

Võrumaal Kõrvipalus ja Mehkamaal kohtusid hiljuti Kagu-Eesti ja Põhja-Islandi noored. Alljärgnevalt saab lugeda noortevahetuses osalenud Elpida-Marie Giannakaina kogemuslugu.

Islandlasi oli kümme, eestlasi 12 ning meil oli kaasatud ka abilisi. Kuue päeva jooksul saime väga palju teada üksteise kultuuri erinevustest ja sarnasustest. Elasime Kõrvipalus laagritingimustes ning pesemine oli korraldatud saunas. Nii said külalised ka meie saunakombeid tundma õppida. Kui esimesel õhtul peljati kuumale lavale tulla, siis pärast esimest ehmatust nõudsid kõik kui ühest suust, et igal õhtul sauna saaks. Islandlastelt aga saime teada, et neil on sauna asemel soe ruum, mida kütab maast tulev kuum aur. Kerist seal ei ole ja seega ka leili visata ei saa.

Looduses liikumine

Üheskoos liikusime palju looduses. Näiteks viis seiklusmäng meid viiekilomeetrilisele ringile Varstu ümbrusesse. Kasutasime telefonis Actionboundi rakendust, kust saime suuniseid ja ülesandeid. Nii jõudsime külastada Varstu surnuaia taha maetud metsavenna hauda ja tutvuda matusekombestikuga, Varstu kaupluses poenimekirja koostada ning olla loomingulised fotolavastuste loomisel. Kogu suhtlus käis inglise keeles.

Mida päev edasi, seda rohkem oli märgata, kuidas ka kõige aremad osalejad muutusid julgemaks. Meie juhendajad Heli Torop ning Kõrvipalu loometalu esindaja Kadri G Laube aitasid meist ühtse meeskonna luua.
Mõlema maa noored olid ette valmistanud esitlused, et saaksime oma tegemisi tutvustada. Võru Kreutzwaldi koolis oli üsna keeruline suure auditooriumi ees esineda. Meid kuulas ju kolm kaheksandike paralleeli, igas klassis pea sama palju õpilasi kui islandlaste kodukoolis, kus õpib vaid 29 õpilast. Mõnistes oli seevastu väga hubane ja islandlased tundsid end minu väikses kodukoolis hästi. Tutvustasime külalistele ka Muusikapesa ja Mõniste talurahvamuuseumit.

Sõbralik vutilahing

Mida päev edasi, seda rohkem oli märgata, kuidas ka kõige aremad osalejad muutusid aina julgemaks. Tegime kõike koos ja toetasime üksteist kõigis tegevustes. Islandlased on suured vutisõbrad ja nii otsustasime korraldada Mõniste kooli staadionil jalgpallivõistluse ning kutsusime mängima ka naaberkoole. Kutsest haarasid kinni Hargla ja Lüllemäe lapsed. Nii saigi teoks sõbralik vutilahing, kus osales ligi 30 õpilast. Luhasoos aga läbisime koos õpperaja – osaliselt tõrvikute valgel. Need pildid ja emotsioonid, mis hiljem tagasisideringil esile kerkisid, ei unune. Ümber lõkke istudes tunnistas mõnigi, et tunneb, nagu oleksime üks perekond.

Kui muidu tegime hommikusöögid ise, siis ühel hommikul sõitsime külla Helile ja Peetrile, kes elavad Karjametsa talus. Peeter küpsetas pannkooke ja Heli näitas enda tehtud rahvariideid. Sain tanusid pähe proovida ja fotomodell olla. Ka talupere tegemisi oli huvitav vaadata.

Pärimustantsud

Kuutsil peetud Mehkamaa pärimusõhtul tantsisime nii eesti kui islandi pärimustantse. Tartust olid aga külas folklooriklubi Maatasa muusikud. Lustisime nii, et jalalihased valutasid veel mitu päeva.
Kui ees seisis lahkumine, otsustasime minna oma Eesti tiimiga islandlasi Riiani saatma. Tee peale jäi ka loomaaed, kus oli väga tore teha viimased pildid ning arutada, kuidas saaksime järgmisel korral Islandil kohtuda.

Noortevahetus «EYE-ÉG-MINA» sai teoks programmi Erasmus+ toel. Nüüd on kavas kirjutada uus projekt, et meie saaksime minna Põhja-Islandile. See pole aga üldse lihtne ning sellepärast tahan tänada oma ema Kadri G Laubet, kes aitas paberite vormistamisega. Meil, noortel, võivad ju ideed olla, kuid selleks, et need ka realiseeruksid, on abi vaja. Seetõttu on sellised programmid nagu Erasmus+ väga vajalikud, sest toovad kaasa uusi teadmisi ja sõpru ning mälestusi kogu eluks.