Hispaania näitsik on leidnud Karula kodu elanikega ühise keele

Hommikul jahedas Eesti väikelinnas ärgates paneb hispaanlanna Laura Lacabe Saralegui esimese asjana kohvi tulele, muidu oleks ta oma sõnul kogu päeva unine.

Kohvipruunide silmadega neid ei tee saladust, et üks põhjus, mis sundis teda soojast Hispaania kuningriigist ajutiselt lahkuma, on sealne hirmsuur tööpuudus. Veebilehe countryeconomy.com andmetel on see 25,1 protsenti, alla 25-aastaste seas lausa 54 protsenti.

Aga nagu öeldud, on see ainult üks põhjus. Laura Lacabe Saraleguile meeldib ka väga teisi aidata ja maalida. Neid kaht tegevust saab ta kombineerida ja kokku sobitada Viljandist paari kilomeetri kaugusel asuvas väikeses Karula külas, kus asub aktsiaseltsi Hoolekandeteenused üks kodudest. Lacabe Saralegui on seal ametis vabatahtlikuna, andes muu hulgas erivajadusega täiskasvanutele kunstitunde.

Polod, pullijooks ja Hemingway

Baskimaalt Prantsusmaa piiri lähedasest Pamplona linnast pärit tüdruk ütleb, et Viljandi talle täitsa meeldib. Siin pole küll nii avatud inimesed kui tema kodumaal ja tänavatel ei korraldata pullijooksu, kuid linn on väike ja ilus.

Pamplona on eestlastele ehk tuttav Ernest Hemingway romaani «Ja päike tõuseb» lehekülgedelt. Sealt läheb läbi kuulus palverändurite rada Camino de Santiago. Saksa autode fännid teavad, et selles 300 000 elanikuga linnas pannakse kokku Volkswagen Polosid. Laura Lacabe Saraleguile on see aga tilluke kodulinn, mida on võimalik võrrelda ehk Tallinnaga.

Praegu vabatahtliku tööd tegev hispaanlanna mainib, et väiksena unistas ta taksojuhiametist. Ajakirjaniku imestamise peale lisab neid naerusui, et talle lihtsalt meeldib väga autoga sõita. Viljandist Karulasse käib ta aga liinibussiga või mõne teise töötaja sõidukiga.

15-aastasena vaatas Lacabe Saralegui juba uude suunda ja soovis hakata meditsiiniõeks või giidiks. Elu läkski nii, et ülikooli astudes valis ta kahe eriala vahel: kaalukausil olid kunsti- ja õendusõpingud. Otsus langes viimati nimetatu kasuks. Neiu usub, et ülikooli lõpetamine on olnud tema elu kõige suurem saavutus. «See on võimaldanud mulle paljutki. Arvan, et selleta poleks ma siin.»

Guatemala ja Eesti inimesed

Veel enne seda, kui Laura Lacabe Saralegui saabus riiki, kus suvel sajab lund, käis ta vabatahtlikuna troopikavööndisse jäävas mägises Kesk-Ameerika riigis Guatemalas, millel on väljapääs nii Vaiksele kui Atlandi ookeanile. Kunagise maiade tsivilisatsiooni keskuse aladel õpetas ta meditsiiniõdesid.

«Kui Guatemalas on inimesed väga jutukad ja sõbralikud, siis eestlased on neile täielik vastand: külmad ja sugugi mitte seltsivad,» võrdleb Lacabe Saralegui. Hispaania ja hispaanlased jäävad tema meelest nende kahe riigi ja rahvuse vahele. «Siiatulek on kindlasti väga väärtuslik kogemus,» kinnitab ta.

Lacabe Saralegui leiab, et just Eestisse on hea vabatahtlikuna tulla, sest näiteks Prantsusmaale või Saksamaale satuks turistina niikuinii. «Kui ma ei oleks Eestisse sõitnud praegu, oleks tulevikus siia sattumine olnud vähetõenäoline,» arvab ta.

Eesti on Lacabe Saralegui arvates eksootiline paik. «Mulle meeldib reisida ja uusi kohti avastada,» räägib ta. «Olen käinud paljudes Euroopa maades. Kui peaksin kunagi raamatu kirjutama, räägiks see kindlasti kas reisimisest või eri paikade inimestest.»

Segu kunstist ja suhtlemisvajadusest

Kooliajal meeldisid Laura Lacabe Saraleguile enim prantsuse keel ja keemia, maalimispisik on temas elanud lapsest saadik. Nii polegi tarvis imestada, et Karula kodus annab ta kunstitunde.

«Ma ei läinud seepärast maalimist õppima, et ei pidanud ennast küllalt heaks kunstnikuks,» põhjendab neiu. Tema arvates tuleb selleks, et end kunstiga ära elatada, olla väga hea käega. «Tohutult paljud inimesed ju maalivad.»

Kunstitarbed on Lacabe Saraleguil Viljandis kaasas. «Kui tahan end muust maailmast eraldada, haaran pintslite järele. Maalimine teeb mind rahulikuks,» kõneleb ta.

Üldiselt on Laura Lacabe Saralegui siiski ekstravertne neiu, kellele meeldib väga suhelda ja pidutseda. Viljandis on pillerkaar ja seltsielu jäänud siiski tagaplaanile, ehkki ta elab siin koos ühe Moldaavia ja ühe Saksamaa vabatahtlikuga. Sellel on tema sõnul lihtne põhjus: nii tema eesti kui inglise keele oskus jätavad veel soovida. «Vahel on ka kaubanduskeskustes raske, sest Viljandis pole inglise keel sugugi levinud. Tallinnas ja Tartus seda muret pole.»

Kui palun, et Laura Lacabe Saralegui midagi eesti keeles ütleks, tuleb järjepanu üle ta huulte: «Istu! Ma ei tea. Ma ei saa aru. Kuidas läheb? Tule!» Selgituseks lausub ta, et on saanud pisut eesti keele tunde. «Aga teie keel on ikka väga keeruline!»

ARVAMUS
KAIE PUKK, aktsiaseltsi Hoolekandeteenused Karula kodu juht
Laura Lacabe Saralegui tuli Eestisse Euroopa vabatahtliku teenistuse kaudu. Esimestel kuudel õppis Laura tundma meie kodu elanike võimeid ja vajadusi ning tutvus tegevusjuhendaja igapäevatööga. Nüüdseks on ta andnud spordi-, käsitöö- ja kunstitunde ning võtnud osa väljasõitudest ja ühisüritustest. Laura on vaikne ja tagasihoidlik, sõbralik, rahulik ja kohusetundlik. Saab kõigi talle usaldatud töödega hästi hakkama. Ta on leidnud siinsete elanikega ühise keele, hoolimata sellest, et eesti keelt eriti ei oska.

Allikas: Sakala
Autor: Siim Piirak