Jäta navigatsioon vahele

Teksti suurus

Kontrastsus

×

Annabel Kukk: “Rahvusvaheline inimhingede lõiming on suurim väärtus, mida säärased projektid pakuvad.”

19. juulil sõitis meie 10-liikmeline noortegrupp koos juhendajatega Iirimaale noortevahetusele, mis kandis iirikeelset pealkirja „CEOL“ ja tähendab tõlkes muusikat. Meiega koos osalesid noortevahetusel ka Kreeka ja Iirimaa noored vanuses 14-19a.

Esimesel päeval tutvusime Dubliniga ja seejärel sõitsime Cork’i, mis on Iirimaal rahvaarvu poolest suuruselt teisel kohal. Meie osalejad, Kelly-Riin ja Kaspar, ütlesid, et Cork on küll suur linn, ent meenutab justkui mõnest Iiri sarjast väikest linnakest koduste ja madalate majadega. Noortevahetuse esimesed päevad veetsime Corkis, kus saime omavahel tuttavaks. Tutvusime linnaga ja külastasime Corki linnavalitsust, kus linnapea meid tervitas. Lähtuvalt meie projekti teemast, esitasime linnapeale ühe laulu ning laulsime temaga koos, oli äärmiselt tore ja meeleolukas kohtumine. Avastasime, et nii Corkil kui ka Viljandil on sümboliks valge roos.

Kolmandal päeval sõitsime looduskaunisse Killarneysse, kus meie noortevahetuse peamised tegevused toimusid: saime improviseerida, luua muusikat ja laulda, loomulikult ka looduses viibida ja nautida kohaliku linna võlusid. Enamik osalenud noortest tõid välja, et see noortevahetus tõi neid oma mugavustsoonist välja ja, et selline kogemus avardas silmaringi ja jääb pikaks ajaks meelde.

Annabel Kukk aga pani kogetu kaunis nüansirohkes emakeeles kirja:
„Esiti ei taibanud ma oma naiivsuses, et tegelikult ma ei lähe kohtuma 35 teise isiksusega, vaid ka iseendaga nende kaudu. Lihtne uskmatus nii suure headuse võimalikkusesse. See sama ootamatu tunne, mis tungib ja lükkab silmitsi seisma sisisevate sisimaste sillerdavate silmadega. See oli CEOL noortevahetus 2023 Iirimaal, kolmas noortevahetus mulle. Isegi kui põhikontseptsioon oli tuttav, siis enneolematuse element oma uue palega suutis hüvastijätu päeval minust lahinal pisarad välja meelitada ning viimaseks ei olnud vajagi ussisõnadega võlutrikki, vaid siiras koosolemise mõnu oli südame vallutanud sel momendil.

Kohtumised uutega ja taastrehvamised juba tuttavatega, esimest korda elus sain proovida
etlemist oma luulega (teisisõnu ületasin ühe suurima isikliku hirmu kujul oleva verstaposti),
vist ei olegi varem nii kõrgele mäkke roninud, sõita double-deckeri teisel korrusel, ööbida kirikus ja peaaegu pääseda võikast habemeajamisvahu lahingust. Isegi need kõige lihtsakoelisemad vaikuse hetked kaaslastega täitusid alati soojade naeratustega. Et tegu oli sisuliselt võõraste inimestega, oli läbipaistev suhtlemine veelgi kergem, sest puudusid igasugused eelarvamused. Olla nii oodatud osalema igas tegevuses ja diskussioonis, olla nii teretulnud ütlema välja tobedaid ideid, millest lustlikus koostöös võiski valmida rafineeritud reaalsus.

Paradoksaalsel kombel osaline organiseerimatus oli samuti annikas pinnas olukordadele, kust ma ei osanud end varem ette kujutadagi. Näiteks ühes pizzeria kohas julgustas neoonroheliste kiharatega noorhärra mind oma juukseid pooleldi mustaks ja valgeks värvima ning sealt kasvas välja sõprus, mis algas tänu juhuste ahelreaktsioonile.

Kui jalutasime Killarney rahvusparki kroonivat koske vaatama, siis vestlesin ühe kreeka noorega. Küsisin, et mis on olnud need sündmused või hetked, mis on teda kui inimest kõige enam mõjutanud. ,,Ilmselt käesolev noortevahetus ongi sedalaadi sündmus, sest olen saanud tohutult julgust ning suhtlemise mõttes ennast ületanud. Mingis mõttes elan praegu inimesena, kes ma ei ole kunagi olnud ja lahkun siit teistsugusena: enesekindlamana ja üleüldse kindlamana, et viia ellu oma unistused,’’ vastas ta mulle. Seetõttu vast ongi vaja noortevahetusi.

Umbes poole aasta eest sain paberil kirja koos meenetega Slovakkiast oma päris esimesel noortevahetusel 2018 Saksamaal tekkinud sõbralt. Ka sellepärast on vaja noortevahetusi. Iirimaal taaskohata lihast ja luust eelmisel aastal Eestis noortevahetusel käinud noori – ilmselt mingisuguses vaimu mikrouniversumis plahvatas täht nii suurest rõõmust. Rahvusvaheline inimhingede lõiming on suurim väärtus, mida säärased projektid pakuvad. Iseäranis ei saa jätta täheldamata eriliselt panegüürilist kiitust Eesti meeskonnale. Kartulivormi koostegemine pole olnud ega saa eal enam olema nõnda numinoosne toiming. Aitäh kõigile nendele abivalmitele kätele, mis vedasid minu eest mu tõesti suurt kohvrit. Aitäh kõige eest, olen idüllilise miraaži filtraat.“

Noortevahetusel saatsid noori Ege Enok Viljandi Avatud Noortetoast ja Kairi Ong Viljandimaa
Arenduskeskusest.