Beata: “Mälestused, mis kestavad igavesti!”

Olin juba pikalt mõelnud, kuidas saaksin minna välismaale elama, kas lühiajaliselt või veidi pikemalt. Ma ei jõudnud kunagi selle unistuse täitmiseni, sest ülikooli järel suundusin kohe tööle Ungari Rahva Muuseumisse. Pandeemia ajal aga kõik muutus ning see tunne minu sees aina kasvas.

Otsustasin 2020. aasta suvel oma tööst loobuda ning liikuda teadmatusse. Peagi asendus see teadmatus võimalusega minna vabatahtlikuks. Pakkisin oma asjad ja asusin teele Tartusse, kus veetsin aasta vabatahtlikus teenistuses Tartu Noorsootöö Keskuses.

Mu pea oli täis kõhklusi ja kahtlusi. Kas see ikka oli õige valik? Äkki oli oma tööst loobumine liiga pöörane samm? Kas mul tekib koduigatsus ning hakkan igatsema oma perekonda ja sõpru? Kas on keeruline alustada uut peatükki oma elus, kus ma ei tea mitte kedagi? Täna saan kõigile nendele küsimustele vastata eitava.t See oli minu elu parim seiklus ning ma ei muudaks selle juures mitte kui midagi!

Mis ma endale sellest aastast kaasa võtan?

1. Ma töötasin väga inspireerivas ja põnevust pakkuvas keskkonnas, kus minu kolleegid tundsid päriselt huvi minu mõtete ja arvamuse vastu. Minu ülemus kuulas mind alati ära, toetas ja monitooris minu arengut. Hoolimata sellest, milline probleem mind painas, teadsin, et temalt saan tuge.
2. Leidsin endas enesekindluse inglise keeles rääkida. Üks minu suurimaid hirme oli minu inglise keele oskus. Ma kartsin inglise keeles suhelda, sest mõtlesin, mis siis juhtub, kui ma ei kasuta ideaalset grammatikat ja lauseehitust. Selgus aga, et kedagi ei huvitanud, kas ma kasutan lihtminevikku kestva oleviku asemel või vastupidi. Kusjuures väga paljud need noored, kellega ma igapäevaselt noortekeskuses kokku puutusin, ei osanud samuti inglise keelt kõrgel tasemel. Seetõttu tundsin, et ka minu kehakeeleoskus arenes.
3. Sain palju uusi sõpru ja fantastilisi mälestusi. Ma võin end pidada ääretult õnnelikuks inimeseks, sest minu kolleegidest said minu sõbrad, kellega koos tekkis meil palju vahvaid mälestusi. Öösiti jalgratastel geopeituse mängimine, rabas ekslemine või kui nad üritasid mulle discgolfi õpetada – noh, suurema ja väiksema eduga. Samuti organiseerisime õhtusööke ning lauamänguõhtuid teiste vabatahtlikega, eelkõige talvisel ajal, sest koroonapiirangute tõttu me kuskile minna ei saanud.
4. Mul on Tartust mälestused, mis kestavad igavesti! Näiteks arvasime, et -25 kraadiga on väga hea mõte jalutada Eesti Rahva Muuseumist Aparaaditehasesse (kujutage nüüd seda teekonda Tartus ette…). Kui meie ripsmed ja juuksed jäätuma hakkasid, mõistsime, et see vist ei ole kõige parem plaan.
5. Õppisin elama hetkes ning haarama kinni erinevatest võimalustest. Minu iseloom muutus samuti – olen avatum, vastuvõtlikum ja rahulikum. Negatiivsete mõtete asemel oskan positiivselt läheneda.

Ma igatsen Eestisse tagasi alates sellest hetkest, kui jõudsin koju ning ei möödu ühtki päeva, kui mu mõtted Tartusse tagasi ei lendaks. Kui keegi on mõelnud, et võiks minna vabatahtlikuks, siis ära kahtle selles. Parem hilja, kui mitte kunagi!