Carolyni vabatahtliku lugu #1: Tere, Poola!

Carolyn on 23-aastane tütarlaps Paidest, kes otsustas Euroopa Solidaarsuskorpuse programmi toel 2020. aasta oktoobris minna aastaks ajaks Poola vabatahtlikuks ning ka kõiki teisi oma seiklustega kursis hoida. Siin on tema päris esimene blogipostitus, kus saame temaga lähemalt tuttavaks ning vastuse küsimusele “Miks sa sellise asja ette võtsid?”. Head lugemist!

Olen uurinud viimasel ajal erinevaid blogipostitusi inimestest, kes on läinud vabatahtlikuks, et saada inspiratsiooni ning ühtlasi teada, mis mind ees võib oodata. Minu jaoks on põnevaim olnud lugeda, kuidas tekkis idee vabatahtlikuks minna ning kuhu, kui kauaks ja mida tegema. Seega alustan enda blogi samade teemadega.

Minu otsus vabatahtlikuks minna tuli ka mulle endale alguses üllatusena. Ma ei tea, kas keegi on seda kogenud, kuid mäletan hästi, et umbes 10. klassi jõudes oli mul kõrini lausetest nagu “Mine avasta, koge välismaal, aga tule siis tagasi!”, “Õiged kogemused saab üks noor ikka välismaal!”, “Mine pane end proovile!”. Mul oli nendest fraasidest nii suur tülgastus, et otsustasin mitte kusagile minna. Mul oli tehtud plaan, et tahan pärast keskkooli ülikooli minna ja mida rohkem mulle suruti peale mõtet minna vahetusaastale või võtta aasta vabaks, seda vähem ma seda teha tahtsin. Tean, et 12. klassis ütlesin ma välja, et ma ei lähe mitte kunagi välismaale elama, õppima ega töötama! Umbes samal ajal ütlesin ka, et ma ei ela mitte kunagi Paides ja ei tee eraettevõtet. Kolmest asjast kaks on täitunud ja mõtlen hirmuga juba viimasele, sest tundub, et just see, mida mina nii kindlalt pole tahtnud, läheb täide.

Esimese sammu teemale lähemale jõudmiseks tegid üldse minu töökaaslased Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendusest, kes pakkusid mulle eelmisel sügisel võimalust end kurssi viia Eestisse tulevate vabatahtlikega ja kes andsid mulle esimest korda elus võimaluse osaleda rahvusvahelistel koolitustel ja projektides. Talveks oli mitu kogemust seljataga ja kui aastavahetuseks sõbrannale Siberisse külla sõitsime (kes parasjagu enda vahetussemestrit seal tegi), mõistsin, et nüüd on aeg!

Leidsin tuttava-tuttavalt Solidaarsuskorpuse lehe, kus on välja toodud erinevad projektid mõnusalt Euroopa kaardil. Tegin endale kasutaja ja hakkasin veidi olukorda kaardistama. Rääkisin enda töökaaslastega, kes olid tohutult toetavad ning olid valmis olema minu saatev organisatsioon ehk tugiorganisatsioon koduriigis, kes aitab kogemuseks ette valmistuda.

Algas projekti otsimine ja valikut oli palju. Otsustasin, et tahan ideaalis kultuurivaldkonda, kuid ka noorsootöö oleks tore. Nii ma siis otsisin, saatsin taotlusi ja CV-sid organisatsioonidele, vastasin mitmetele lisaküsimusele, tegin lühivideo ja Skype vestlusi. Tahtsin, et valik oleks kaalutletud ja võimalusi erinevaid ning lõpuks leidsin projekti, mis mulle tundus kõige sobivam. Õnneks tuli välja, et ka mina meeldin neile ja lõime käed!

Seega tulin 1. oktoobril 2020. aastal 12 kuuks vabatahtlikuks Poola, Krakovisse. Projekt, milles kaasa löön, on “INTEGRart project” ja minu igapäevaseks tööks on tegutsemine kultuuriklubis Mydlniki. Elame koos neljast erinevast riigist pärit viie vabatahtlikuga, kes on samuti antud projektiga seotud, kuid igaühel on ka oma klubi, kus nad tegutsevad.

Oleme nüüd Poolas olnud kaks nädalat ja koht on aina omasemaks saanud. Kohtusin enda tööandjaga ja külastasin töökohta – mõlemad olid imelised. Kaunis piirkond, armas kollektiiv ja põnevad tegevused. Mulle meeldib, et nende kultuuriklubi hoomab endas palju erinevaid tegevusi, nagu näiteks klaveritunnid, moderntants, keraamika ning ka lasteaed ja seeniorite klubi. Seega saab olema põnev aasta väga erinevate tegevustega!Esimesed kaks nädalat on olnud sisse elamiseks. Lisaks töökohas käimisele avastasime ööelu, käisime arsti visiidil, leidsime lähima toidupoe, avasime pangakontod, maitsesime rahvuskööki ja oleme omavahel sõbrunenud. Meie elukoht on meie jaoks maailma kõige paremas kohas ehk elame otse vanalinnas. Minu, Paidest tuleva neiu jaoks, on see eksootika. Samuti on eksootika, et olen Eestist. Paljud käskisid mul valmis olla selleks, et see pakub põnevust, aga et ka mu enda toakaaslased ikka veel küsivad meie riigi kohta on üllatus.Elu pakub muidugi ka lisaks eelnevale üllatusi. Sellel nädalal jäime kõik karantiini, kuna üks meie toakaaslastest puutus kokku Covid-positiivsega. Seega tuleb palju kodus istumist, kuid kui see on möödas, oleme kõik tugevamad viirusega võitlema ja teadlikumad kodanikud ka näiteks selles osas, kuidas neti teel toitu ja ravimeid tellida. Oleme olnud ka pidevas suhtluses enda koordinaatorite, tuutorite (tööalaste juhendajate) ja mentoritega (nn. kohustuslike kohalike sõpradega), seega on hea tunda, et meie pärast muretsetakse ning et meil on oma tugivõrgustik Poolas.

Lõppu mõned mõtted mis veel peas keerlevad:

Väga paljud inimesed on minult uurinud, et kui kauaks ma lähen. Kui ütlen, et aastaks, siis nende reaktsioon on alati sama:
“Millal sa siis tagasi tuled?”

“1. oktoober 2021”

“Issand alles siis?”

“Jep see on aasta!”

Käisime esimesel nädalal giidiga linnatuuril ning mind pidas giid poolakaks – olin millegipärast meelitatud.

Kui vähegi võimalus külastage Krakovit, see on imeline linn ja ma võin juba mõne soovituse jagada! 😊

Heida pilk ka Carolyni isiklikule Poola blogile.

Kui sinagi tunned huvi vabatahtlikus teenistuses osalemise vastu, siis alusta oma tuleviku kujundamist siit:
Kuidas minna vabatahtlikuks?