11.08.2014
Liikusime edasi Abja-Paluojja, kus kohtusime noortevolikogu liikmega, kes meile oma tööst ja tegemisest enda kodukohas rääkis. Külastada sai ka kohalikku muuseumi.
Nagu meil juba esimeste päevadega toredaks tavaks oli saanud, kogunesime järve äärde ning veetsime mõnusalt aega näljastest sääskedest hoolimata.
Pühapäev, 20. juuli
Lõunal saime käia Viljandi muuseumis ja Kondase naiivkunsti keskuses, kus tehti meile väike ülevaade, millega see asutus tegeleb. Türklastele oli toredaks üllatuseks, et nad said seal näha ka oma kaasmaalase näitust. Peale seda tegelesime natuke kunstiga – igaüks valmistas Kondase maali põhjal kollaaži, mille sai endale ka mälestuseks. Hiljem kõndisime 144 trepiastet taeva poole, et näha imeilusat vaadet vanast veetornist kogu Viljandile.
Õhtu veetsime ühe mesti ja ühe malta neiu 20. sünnipäeva tähistades – tort ja munad! Ehk siis võeti Eestisse kaasa tükike Malta traditsioonidest – neil on tavaks loopida sünnipäevalast tooreste munadega. Nii siis ka tehti. Ja eestlasest sünnipäevalast ei jäetud ka sellest lõbust ilma – kultuuridevaheline segunemine siiski 😀
Pärast lõunasööki käisime Viljandi noortekeskuses. Seal jaotusime segagruppideks, kirjutasime näidendi ning kandsime selle ka ette. Teemaks oli nagu ikka demokraatia – mis saaks siis, kui meil demokraatiat poleks? Just selline aktiivne tegevus ning võimalus igal noorel asi praktiliselt teostada andis hea võimaluse oma ideid väljendada. Ja lõpetuseks ka natuke kunsti: igaüks sai endale salasõbra kingituste jaoks suure ümbriku, kuhu ta kõrval olevad inimesed ühiselt temast portree joonistasid. Lõpptulemus oli igati vahva. Mis siis et mitte just kõige sarnasem joonistatava inimesega 😀
Peale selle sai iga riik võimaluse sealsamas noortekeskuses esineda ning oma riiki tutvustada. Mängiti kitarri ja flööti, lauldi, tehti viktoriini ning õpetati oma emakeelt.
JustRest’i naastes hakkas kohe kiire ettevalmistus rahvusõhtuks. Nii et pärast õhtusööki sa veel süüa! Iga riik kattis laua oma rahvustoitudega ning tutvustas neid. Nii segunesid eesti kiluvõileiva, malta nougati ja türgi küpsetiste mõnusad lõhnad.
Pärast lõunasööki käisime Tallinna vanalinnas ning okupatsioonimuuseumis. Seal võttis vastu meid prantslasest härra, kes kõigepealt Eesti ajalugu tutvustas ning seejärel muuseumi näitas. Nii sai tunni ajaga välismaalastele kogu eesti ajalugu ära räägitud, mida meile koolis õpetajad aastaid selgeks üritavad teha 😀
Pärastlõunal anti meile ka paar tunnikest vaba aega, mille jooksul sai näha Pärnu vanalinna, soetada veel mõned suveniirid, käia poes ja kuulsas Steffani pitsarestoranis. Sai ka nautida ujumist meres, mille vesi oli maltalaste jaoks küll harjumatult mitte-nii-sinine-ja-läbipaistev-ja-soe, aga sellegipoolest üllatavalt mitte-nii-soolane-ja-kleepuv nagu Maltal 😀
Lõunal avanes kõigil tahtjatel tore võimalus külastada Viljandi folkloorifestivali ja nautida veel viimast päeva koosolemist, kuna külalised pidid juba varsti lahkuma.
Õhtul tõmbas igaüks selga valge T-särgi, mis niipea enam valgeks ei jäänud: sinna peale tekkisid väga armsad ja ülivinged soovid, mõned neist andsid lausa kirja mõõdu välja. Sellest pluusist jääb igatahes alles üks tore mälestusese.
Kogu ülejäänud õhtu veedeti veel viimaseid jutte rääkides, mängimata mänge mängides ja hüvasti jättes. Sõbrapildid, naerul näod ja palju pisaraid.
Natuke pärast keskkööd oli aeg Malta grupil lõplikult hüvasti jätta ja lennujaama sõita. Läksin nendega kaasa, nii et sain nendega veel natuke aega koos olla. Pika bussisõidu korvas lennujaamas saadud hunnik kallistusi ja häid soove Malta sõprade poolt. Leppisime kokku, et see pole hüvastijätt igaveseks, vaid kunagi näeme kindlasti veel – olgu siis Eestis, Maltal või kusiganes mujal Euroopas 🙂
“Divided by Borders, United by Ideas”
17.-25. juulil 2014 toimus Viljandis Euroopa noortevahetusprojekt “Divided by Borders, United by Ideas” (“Piiridega eraldatud, ideedega ühendatud”), mille põhiteemaks oli demokraatia, Euroopa kodanikuks olemine ja muidugi ka kultuuridevaheline dimensioon. Kokku oli projektis 42 osalejat Eestist, Maltalt ja Türgist: 12 noort ning kaks grupijuhti igast riigist.
Antud projekt sai alguse 2012. aastal, kui meid võõrustas Türgi partner, 2013. aastal kohtusime Maltal ning selle aasta juulikuus oli Eesti noortegrupi kord vastu võtta Türgi ja Malta noored.
Neljapäev, 17. juuli
Saabusin bussiga Valgast Viljandisse kell 10 hommikul ning asusin oma hiiglasliku reisikotiga ööbimiskoha poole, milleks oli Eesti esimene automathostel JustRest. Mida lähemale sellele jõudsin, seda rohkem kasvas ootusärevus, et näha Maltalt saabunud gruppi. Inimesed ootasid söögisaalis ning tegid üksteisega tutvust. Oli tore näha nii tuttavaid eesti ja malta noori eelmise aasta projektist kui ka uusi nägusi. Saabudes ootas mind tore ja sõbralik vastuvõtt paljude naeratuste ja kallistustega. Mul oli hea meel, et sattusin segatuppa, kus oli lisaks eesti tüdrukutele üks äärmiselt tore malta neiu.
Lõunal tutvustasime külalistele lossimägesid ning ümbruskonda. Minu jaoks oli väga vahva vaadata, kuidas välismaalased olid meie rohelisest loodusest vaimustuses. Eriti nautisid äsja niidetud muru ja selle lõhna.
Õhtupoolikul saabus ka kauaoodatud Türgi grupp. Kui nad olid end tubadesse kenasti siise seadnud, kogunesime õue, et tutvuda kogu seltskonnaga ning mängida erinevaid mänge, mis kogu seltskonda lähendaks ja suhtlusbarjääri kaotaks.
Lõunal tutvustasime külalistele lossimägesid ning ümbruskonda. Minu jaoks oli väga vahva vaadata, kuidas välismaalased olid meie rohelisest loodusest vaimustuses. Eriti nautisid äsja niidetud muru ja selle lõhna.
Õhtupoolikul saabus ka kauaoodatud Türgi grupp. Kui nad olid end tubadesse kenasti siise seadnud, kogunesime õue, et tutvuda kogu seltskonnaga ning mängida erinevaid mänge, mis kogu seltskonda lähendaks ja suhtlusbarjääri kaotaks.
Reede, 18. juuli
Pärast hommikusööki alustasime energizeriga, et kohe päev käima lükata. “If you really, really love me – please, please smile!” – kui keegi sulle seda kutsikasilmadega ütlema tuli, oli raske mitte naeratada, nii et terve päev oli kohe lõbusam. 
Hiljem külastasime Viljandi Maavalitsust, saime teada palju Viljandimaa kohta ning tegime segagruppides plakatid, millel kujutasid noored enda arvamust demokraatiast. Minulegi üllatuseks võis neil näha küllaltki erinevaid vaatenurki. Toimus ka väitlus, kus selgus paisati õhku palju erinevaid arvamusi demokraatiast.
Pärastlõunal saime nautida tunniajast paadisõitu Viljandi järvel ning kuulata meie toreda kapteni poolt valitud ehtsat Eesti muusikat.
Laupäev, 19. juuli Hommikupoolikul külastasime Karksi-Nuiat ning Karksi Valla Kultuurikeskust, kus kohtusime Balti keti ühe läbiviijaga, kelle juttu tollasest ajast oli tore kuulata. Hiljem sõitsime Lilli külla – kohta, kus eestlaste inimketti jätkasid meie lõunanaabrid lätlased. Sellesse kohta on püstitatud ka Balti keti mälestusmärk, mille juures ka ise ühiselt Eesti-Läti piiril kõikidest osalejatest keti moodustasime. Nüüd saavad ka maltalased ja türklased uhkelt öelda, et on käinud Lätis 😀
Hiljem külastasime Viljandi Maavalitsust, saime teada palju Viljandimaa kohta ning tegime segagruppides plakatid, millel kujutasid noored enda arvamust demokraatiast. Minulegi üllatuseks võis neil näha küllaltki erinevaid vaatenurki. Toimus ka väitlus, kus selgus paisati õhku palju erinevaid arvamusi demokraatiast.
Pärastlõunal saime nautida tunniajast paadisõitu Viljandi järvel ning kuulata meie toreda kapteni poolt valitud ehtsat Eesti muusikat.
Laupäev, 19. juuli Hommikupoolikul külastasime Karksi-Nuiat ning Karksi Valla Kultuurikeskust, kus kohtusime Balti keti ühe läbiviijaga, kelle juttu tollasest ajast oli tore kuulata. Hiljem sõitsime Lilli külla – kohta, kus eestlaste inimketti jätkasid meie lõunanaabrid lätlased. Sellesse kohta on püstitatud ka Balti keti mälestusmärk, mille juures ka ise ühiselt Eesti-Läti piiril kõikidest osalejatest keti moodustasime. Nüüd saavad ka maltalased ja türklased uhkelt öelda, et on käinud Lätis 😀
Liikusime edasi Abja-Paluojja, kus kohtusime noortevolikogu liikmega, kes meile oma tööst ja tegemisest enda kodukohas rääkis. Külastada sai ka kohalikku muuseumi.
Nagu meil juba esimeste päevadega toredaks tavaks oli saanud, kogunesime järve äärde ning veetsime mõnusalt aega näljastest sääskedest hoolimata.
Pühapäev, 20. juuli
Pühapäeva hommikul käisime Jaani kiriku jumalateenistusel, kus saime näha ka leeritamist. Kõik see oli välismaalaste jaoks uus ja hoopis teistsugune kui nendel tavaks on. Peale jumalateenistust oli tore kiriku keldris ka isiklikult kirikuõpetaja ning kogukonna liikmetega vestelda. Väga tore traditsioon neil. Hea meel, et ka türklasi, kes olid teist usku, võeti selles kirikus lahkelt vastu. Ja mind üllatas, kui üks vanem naisterahvas tuli meiega lihtsalt niisama rääkima ja tutvust tegema – tavaliselt sellist avatud suhtlemist eestlaste puhul ette ei tule. Lisaks sellele lubati meil lahkelt kiriku orelit lähemalt vaadata ning soovijatel ka seda mängida. Poleks arvanudki, et tänapäeva muusika nagu “Kariibi mere piraatide” tunnusmeloodia ning Coldplay võivad ka kirikus väga kaunilt ja võimsalt kõlada. Vahet pole, kas popmuusika või kirikiulaul – ei mingit diskrimineerimist. Vinge!
Lõunal saime käia Viljandi muuseumis ja Kondase naiivkunsti keskuses, kus tehti meile väike ülevaade, millega see asutus tegeleb. Türklastele oli toredaks üllatuseks, et nad said seal näha ka oma kaasmaalase näitust. Peale seda tegelesime natuke kunstiga – igaüks valmistas Kondase maali põhjal kollaaži, mille sai endale ka mälestuseks. Hiljem kõndisime 144 trepiastet taeva poole, et näha imeilusat vaadet vanast veetornist kogu Viljandile.
Õhtu veetsime ühe mesti ja ühe malta neiu 20. sünnipäeva tähistades – tort ja munad! Ehk siis võeti Eestisse kaasa tükike Malta traditsioonidest – neil on tavaks loopida sünnipäevalast tooreste munadega. Nii siis ka tehti. Ja eestlasest sünnipäevalast ei jäetud ka sellest lõbust ilma – kultuuridevaheline segunemine siiski 😀
Esmaspäev, 21. juuli
Toimus Viljandi Linnavalitsuse külastus ning kohtumine ja jutuajamine Viljandi volikogu esimehe Randel Läntsiga.
Pärast lõunasööki käisime Viljandi noortekeskuses. Seal jaotusime segagruppideks, kirjutasime näidendi ning kandsime selle ka ette. Teemaks oli nagu ikka demokraatia – mis saaks siis, kui meil demokraatiat poleks? Just selline aktiivne tegevus ning võimalus igal noorel asi praktiliselt teostada andis hea võimaluse oma ideid väljendada. Ja lõpetuseks ka natuke kunsti: igaüks sai endale salasõbra kingituste jaoks suure ümbriku, kuhu ta kõrval olevad inimesed ühiselt temast portree joonistasid. Lõpptulemus oli igati vahva. Mis siis et mitte just kõige sarnasem joonistatava inimesega 😀
Peale selle sai iga riik võimaluse sealsamas noortekeskuses esineda ning oma riiki tutvustada. Mängiti kitarri ja flööti, lauldi, tehti viktoriini ning õpetati oma emakeelt.
JustRest’i naastes hakkas kohe kiire ettevalmistus rahvusõhtuks. Nii et pärast õhtusööki sa veel süüa! Iga riik kattis laua oma rahvustoitudega ning tutvustas neid. Nii segunesid eesti kiluvõileiva, malta nougati ja türgi küpsetiste mõnusad lõhnad.
Teisipäev, 22. juuli
Hommikul kell 9 startisime Tallinnasse. See bussisõit ei tundunudki nii pikk, kui su kõrval oli jutukas välismaalane 😀 Esimesena viskasime lauluväljakule pilgu peale. Seejärel jalutasime presidendi lossiaias ja külastasime presidendi kantseleid, mille kohta ka giid palju rääkis.
Pärast lõunasööki käisime Tallinna vanalinnas ning okupatsioonimuuseumis. Seal võttis vastu meid prantslasest härra, kes kõigepealt Eesti ajalugu tutvustas ning seejärel muuseumi näitas. Nii sai tunni ajaga välismaalastele kogu eesti ajalugu ära räägitud, mida meile koolis õpetajad aastaid selgeks üritavad teha 😀
Kolmapäev, 23. juuli
Sellel palaval päeval käisime ära suvepealinnas Pärnus. Kõigepealt kohtusime Nooruse Majas selle juhataja Uudo Laanega. Seejärel läksime rannaäärsesse parki noorte poliitikutega kohtuma. Seal oli mõnus vaba õhkkond, kus sai otse noor noorega vestelda.
Pärastlõunal anti meile ka paar tunnikest vaba aega, mille jooksul sai näha Pärnu vanalinna, soetada veel mõned suveniirid, käia poes ja kuulsas Steffani pitsarestoranis. Sai ka nautida ujumist meres, mille vesi oli maltalaste jaoks küll harjumatult mitte-nii-sinine-ja-läbipaistev-ja-soe, aga sellegipoolest üllatavalt mitte-nii-soolane-ja-kleepuv nagu Maltal 😀
Tagasiteel Viljandi poole, kui enamus olid jõudnud juba väsitavast päevast bussis magama jääda, tegime oma unistest nägudest grupipildi Karksi-Nuia vabadussamba juures.
Neljapäev, 24. juuli
Hommikul jalutasime Viljandi linnaraamatukokku, kus saime kasutada suurt saali. Seal tegime uuesti plakati demokraatiast, et näha, kuidas noorte arvamus sellel teemal muutunud on.
Lõunal avanes kõigil tahtjatel tore võimalus külastada Viljandi folkloorifestivali ja nautida veel viimast päeva koosolemist, kuna külalised pidid juba varsti lahkuma.
Õhtul tõmbas igaüks selga valge T-särgi, mis niipea enam valgeks ei jäänud: sinna peale tekkisid väga armsad ja ülivinged soovid, mõned neist andsid lausa kirja mõõdu välja. Sellest pluusist jääb igatahes alles üks tore mälestusese.
Kogu ülejäänud õhtu veedeti veel viimaseid jutte rääkides, mängimata mänge mängides ja hüvasti jättes. Sõbrapildid, naerul näod ja palju pisaraid.
Natuke pärast keskkööd oli aeg Malta grupil lõplikult hüvasti jätta ja lennujaama sõita. Läksin nendega kaasa, nii et sain nendega veel natuke aega koos olla. Pika bussisõidu korvas lennujaamas saadud hunnik kallistusi ja häid soove Malta sõprade poolt. Leppisime kokku, et see pole hüvastijätt igaveseks, vaid kunagi näeme kindlasti veel – olgu siis Eestis, Maltal või kusiganes mujal Euroopas 🙂
Samal teemal 
