EVS vabatahtlike lood: erakordne elu

Autor: Anett Männiste

Kas sa oled kunagi kuulnud bucket listist? Kui mitte, siis luba ma selgitan. Bucket list on nimekiri sinu elu jaoks. Nimekirju asjadest, mida sa tahaksid kogeda enne, kui sured (inglise keeles tähendab “to kick te bucket” suremist). Meid küll õpetatakse surma üle mitte liialt pead vaevama, aga varem või hiljem käib mõte surmast siiski igaühe peast läbi.  Ja ma arvan ka, et see on loomulik ja terve. Miks? Mitte sellepärast, et me oleks seeläbi suremiseks paremini ette valmistatud, vaid seetõttu, et mõte surmast suunab meid teise suure küsimuse juurde – mille jaoks on meile antud elu?

Kui ma läksin välismaale EVT vabatahtlikuks, sai mu elu uue perspektiivi. Mis siis muutus? Ma avastasin, et elu saab olla nii palju lõbusam ja nii palju nauditavam, et see on isegi natukene hirmutav. Ma sain aru, et ma võin armuda mitte ainult inimestesse, vaid ka linna. Ma avastasin, et maailmas on inimesi, kes ei ole a) su parima sõbra õe peika onupojad või b) sinu sugulased. Ma avastasin, et maailmas ongi tegelikult 7 miljardit inimest.

EVSis saab küll näha väikest osa neist 7 miljardist elust, aga seda on ometi palju rohkem, kui ma oleks kunagi ette kujutanud. Sa kohtud uute inimestega, kes jagavad sinuga oma lugu ja sinust saab osake nende loost. Ja nemad omakorda saavad osalisteks sinu loos.

Ma mäletan oma vabatahtliku teenistuse murdumishetke. Ka EVS ei olnud kogu aeg ükssarvikute ja liblikate kants, vaid reaalne elu kõikides oma värvides. See ei olnud midagi suurt, aga olin üleväsinud ning mul oli palju teha ja vähe aega. Ja mul polnud kedagi, kellele end välja elada. Nii ma läksingi oma tšehhi keele tundi nagu ikka ja pärast õpetaja küsimust “Kuidas läheb?” ma lihtsalt murdusin. Pean ütlema, et mul oli kõige imelisem tšehhi keele õpetaja maailmas. Lisaks sellele, et ta on suurepärane oma töös, on tal ka ka kujuteldamatult suur süda.

Nii me seal istusime ja rääksime oma eludest ning ta jagas minuga ka oma lugu. Ja taas oli minust saanud osa kellegi minevikust ja tulevikust ning ma mõtlesin sellele, kui erakordsed on elud ja kui kergelt me kipume seda unustama.

Siit on seost bucket listiga juba kerge leida – see aitab sul elada nii võrratult kui sa tegelikult suudad. Kirjuta üles nimekirja asjadest, mida sa oma elus tõesti teha tahad. Ära mõtle rahale või muudele takistustele, vaid lase oma fantaasial vabalt lennata. See aitab sul mõista, mille jaoks on sulle elu antud. Ja võib-olla on üks neist asjadest EVS. Võib-olla toob see sinu ellu võlu ja aitab taasleida elurõõmu. Minu jaoks oli see täpselt nii.

Anett Männiste tegutses vabatahtlikuna Tšehhis aastal 2015. Mõtiskluse aluseks on tema blogis vabatahtliku aja jooksul kirjutatud lood.