Hanna: “See on täitsa päris asi, uskuge või mitte!”

Hei! Olen Hanna, 19-aastane tüdrukutirts ja avastasin Erasmus+ programmi alles selle aasta alguses. Oma esimeselt projektilt tagasi tulles, kohe kui lennuk Eestimaa märtsikuuselt lörtsist pinda puudutas, oli Erasmuse hullus mind nii tugevalt haaranud, et tahtsin iga hinna eest võimalikult ruttu uuesti Tallinna Lennujaama külastada. Seda loomulikult mitte duty free poe pärast, ehkki ka see oleks kena ettekääne, vaid Erasmuse sõltuvuse tõttu. See on täitsa päris asi, uskuge või mitte!

Leidsingi nõnda Hispaania projekti ja minu suureks õnneks juba mõne nädala pärast kohtusime teiste eestlastega uuesti lennujaamas, asudes Jerezi poole teele. Seda kohanime ma loomulikult õigesti hääldada ei osanud – ütlesin ikka eestlase kombel nii nagu loed “jerets” – ja kui teised lennujaamast mingisugusest “herethi” peatänavast vahutasid, uskusin et neil on Hispaania vurledena (mõlemad seal elanud) inside joke’id mingist oma pleissist, mida nad kahtlaselt usinalt minuga jagada üritasid. Mina pidasin siis vajalikuks muidugi valjult kinnitada, et herethi kohta ei tea ma mõhkugi, pole sellisest kohast kuulnudki, aga jeretsis pidavat tulema 30-kraadi. Paar päeva hiljem muidugi selgus – ja panin kaaslaste tookordsed kentsakad pilgud ning piinliku vaikuse olukorraga kokku – et nad olid minuga samast kohast rääkinud. Mark missugune, aga nüüd on mul hispaania keele hääldus vähemalt selge! Segadusse ajavast sihtkohast hoolimata jõudsime (pärast kuut tundi iluund Helsingi lennujaama rohelisel pingikesel) sinna kohale ja õppimine võiski alata.

Seekordne koolitus rääkis Erasmus+ projektide kirjutamisest, täpsemalt siis ise noortevahetuse korraldamisest. Päevad olid pikad ja infot kogunes pähe nõnda palju, et koostöös rannailmaga suitsesid pead korralikult, lausa nõnda, et juuksepiir tulipunane.

Teised osalejad olid imeliselt ägedad, nagu Erasmusel ikka. Seltskond kihas mitmekesisusest, kuid huumorisoon ja hubane olemine oli meil õnneks universaalne – õhtud möödusid jutuajamiste, tantsu, karaoke ja jalutuskäikude seas. Muidugi sain ka totaalse kultuurišoki – nende õhtusöögi algab kõige varasemalt kell 21! Tagantjärele võin öelda, et harjusin sellega niivõrd ära, et Eestisse tagasi jõudes nosisin öiseid snäkke lausa nädal aega, enne kui tagasi Eesti režiimile lülitusin. See, churrod ja palju muud kinnitaski mu ootust kogeda Hispaania kultuuri ja selle täitumist. Samuti leidsin teiste osalejate seast sõpru, kellega edasi suhtlen (ja näiteks Eurovisioonil oma riikide esinemist kommenteerisin).

Üks meeldejäävamaid hetki tervest koolitusest oli päev, mil ühte Jerezi keskkooli tundi läksime andma (meie tiim rääkis prügi sorteerimisest) ja vahepausil pakkusid õpilased, et õpetavad mulle flamenkot. Ronisingi lavale end proovile panema ja enda imestuseks leidsin ka paralleele Eesti rahvatantsuga. Säh, mis huvitav sarnasus! Muidugi oli märkimisväärne ka sellele kooliskäigule järgnev osa päevast, mil kõik koos ookeani suplema sõitsime. Mina olen selline erandlik eestlane, et muutun päikese käes pigem pruuniks kui punaseks. Keedetud vähkideks põlenud sakslased naljatasid terve ülejäänud õhtu, kuidas mina küll Eestist pärit ei saa olla, täitsa Vahemere preilna. Mu higinäärmed selle meelitusega kahjuks nõustuda ei saanud, sest kolmkümmend kraadi on pigem nende eestlaslikust päritolust lähtudes tapatalgud.

Igatahes oli meil lõpmata vahva ja õppimise seisukohalt – plaanin varsti oma esimese projekti kirjutamist alustada, seega mööda külgi kahtlemata maha see ei jookse! Tagasiteel saime jällegi praktiseerida lennujaama õndsat und (soovitan melatoniini, silmaklapid, kõrvatropid ja kaelapadja juba ette ära varuda) ning äikesetormi tõttu suletud Milano lennujaama võlu. Kasutasin aega produktiivselt ja tegin kaaslaste lahkel nõusolekul naljavideoid Milan Malpensa öisest glamuurist. Veel üks uus kogemus!

Soovitaksin Erasmus+ projekte igaühele, kel vähegi uudishimu rinnus. See on parim viis noorele avastada maailma, erinevaid kultuure, leida rahvusvahelisi sõpru ja mälestusi. Elu on seiklus!