Ingrid: “Algul kõige hirmsamad ettevõtmised on lõpuks kõige meeldejäävamad.”

Mina olen Ingrid ja selle aasta augusti alguses osalesin ma oma elu teises Erasmus+ projektis. Tegemist oli nädalapikkuse koolitusega “Take on the Role” mille eesmärgiks oli keskkonnale suunatud EduLARPi (educational live-action role play) tegemine ja kogemine. Projekti tutvustuses püüdis mu pilku eelkõige lause “Are you passionate about theatre and games?” Kuigi ma näitlemisega ei tegele, olen vägagi huvitatud mängudest, sealhulgas rollimängudest ja nii ma end projektile registreerisingi. Lisaks olin siis juba otsustanud ülikooli õppima minna just bioloogia ja elustiku kaitse erialale, seega koolitus selle kohta, kuidas oma tulevasi õpinguid ja huvi mängude vastu ühendada, kõlas liiga hea, et tõsi olla.

Kuna laager toimus Tšehhis ja ma polnud mitte kunagi üksi reisinud, algas ärevus ja planeerimine juba tükk maad enne augustikuud. Otsustasin Tšehhi reisida võrdlemisi ebaharilikul viisil- nimelt sõitsin ma kogu tee bussiga, olles teel 26 tundi ja sihtpunkti jõudsin lõpuks ca 30 tundi peale Eestist lahkumist.

Kohale jõudes reisimise ärevus kadus, aga see asendus uue murega. Nimelt olin ma arvanud, et kõik laagris osalejad on umbes tudengivanused, aga kohale jõudes avastasin, et osalejad on suures osas minust kümme-kakskümmend aastat vanemad. Nende hulgas oli nii ülikoolide õppejõude, eri koolituste korraldajaid kui ka sotsiaaltööst kaugemale jäävaid inimesi. Sellest hoolimata võtsid kogenumad osalejad mind oma tiiva alla ja õige kiiresti leidsin ma julguse kõigiga aktiivselt suhelda ning gruppi sulanduda. Oluliseks bonding-hetkeks oli ka kohe laagri alguses ühe LARPi läbimängimine, peale mida teadsin, et olen õigesse kohta tulnud.

Meie igapäev koosnes enamasti hommikupoolsest teoreetilisemast osast mängude loomise, kasutamise ja eesmärkide kohta ning seejärel anti meile vabad käed enda LARPi kallal töötamiseks. Me jagunesime kuuesteks gruppideks ning toimus hiiglaslik brainstorm. Viimasel laagripäeval oli aeg meie loodud LARPe testida ning selleks oli vaja valida igast grupist üks mängujuht, samal ajal, kui teised läksid mänge testima. Võtsin julguse kokku ning pakkusin ennast mängujuhiks, mis oli küll väga suur samm, aga nagu ma kogu koolituse kohta õppisin – algul kõige hirmsamad ettevõtmised on lõpuks kõige meeldejäävamad.

Esimene projekt, kus osalesin, toimus aastal 2019 Liechtensteinis ja selleks oli pooleteise nädala pikkune noortevahetus nimega “Good Times”, mille lõpus korraldasime koos teiste noortega üheõhtuse festivali. Kuna see projekt toimus 3 aastat tagasi, olin unustanud praktilised soovitused tulevikuks, nagu mida täpselt kaasa tuleks võtta, kuid varasem kogemus andis mulle julgust. Noortevahetusel ei tundunud olevat nii kindlat väljundit ja eesmärki, kui koolitusel ja seda oli tugevalt tunda. Tšehhis mainiti korduvalt teadmiste edasist kasutamist, mis tekitas minus nii suure ebakindluse, kui ka eesmärki, mille poole püüelda. Ma olen lihtsalt üliõpilane, ma ei saa minna tagasi ja teadmisi kohe praktiliselt kasutada, aga ka siis tulid appi teised osalejad, kes selgitasid, et mul pole ju kuskile kiiret. See, et ma tahan omandatud oskusi kasutada, on juba hea märk ning isegi, kui ma peaksin elus mõnele teisele rajale minema, on see okei.

Ega ükski projekt ole ainult töötamine. Näiteks Liechtensteinis olles läksime Austriat uudistama ja seekord läksime me kogu grupiga vabal pärastlõunal projekti toimumispaiga lähedal asuvasse Olomouci linna. Uudistasin nii kohalikku kunstimuuseumi kui katedraali ning seejärel läksime koos karaokebaari, kus ma esimest korda elus karaoket laulsin. Lisaks sellele kogunesime peaaegu igal õhtul niisama, et koos erinevaid mänge mängida (meie lemmikuks sai Libahundi mängimine)

Mu mälestused kahest kogemusest on väga erinevad, aga suur ühtsustunne grupis ja püsivad sõprussuhted on vähemalt minu kogemuse põhjal olnud ühendav lüli Erasmuse projektides.

Ma julgen väita, et “Take on the Role” on olnud kõige rohkem mind ennast arendav laager, kus olen osalenud. Üksi reisimisest ja juba laagri teisel õhtul Dungeons&Dragons mängu korraldamisest, kuni lõpuks oma grupiga LARPi disainimise ja läbiviimiseni, tulin ma Tšehhist tagasi palju julgema, avatuma ja iseseisvamana, kui sinna läinud olin. Ja ma tean, et seda on mitu mitu korda öeldud, aga ausalt ka, minu arvates oleks igal noorel kasulik ning isegi vajalik mõnes sellises projektis osaleda. Ma olen leidnud endale uusi sõpru, loonud tutvusi, avardanud oma maailmapilti ja inimesena nii palju kasvanud just tänu neile imelistele inimestele, keda kohanud olen.