Ksenija: Minu seiklusterohke aasta vabatahtlikuna Maltal

Ksenija Akimova tegi Euroopa Solidaarsuskorpuse kaudu aasta aega Maltal vabatahtlikku tööd. Alljärgnevalt saab lugeda tema kogemuslugu.

On hämmastav mõelda, et rohkem kui aasta tagasi sirvisin võimalusi ja mõtlesin, kas peaksin proovima midagi täiesti uut. Olin alati tahtnud reisida, teha midagi tähendusrikast, tunda, et olen osa millestki suuremast. Seega, kui sattusin Euroopa Solidaarsuskorpuse (ESC) programmile, tundus see kui märk. Aasta vabatahtlikku tööd Maltal? Aidata fondi, mis on pühendunud kogukonna arendamisele ja keskendub täpselt sellele, mida olin õppinud (turundus)? See oli liiga ideaalne, et sellest loobuda. Mõned kuud hiljem istusingi juba lennukis, öeldes hüvasti tavapärasele rutiinile ja tervitades Don Bosco Fondi 12-kuulist väljakutset.

Ma maandusin Vallettas 10. juunil 2023, astudes lennukist välja Vahemere kuumuse kätte. Oli palav (tõesti, selline kuumus, mida ma polnud varem kogenud!), kuid kui vaatasin ringi kauni rannajoone, sinakasrohelise vee ja võluvate vanade tänavate poole, tundsin end justkui teises maailmas. Minu ESC koordinaator Dawn tervitas mind sooja naeratuse ja lahke vastuvõtuga. Ma ei unusta seda esimest päeva kunagi—jalutades läbi Valletta tänavate, imetledes iidsete hoonete ja kaasaegse elu segu, tundsin korraga põnevust, närvilisust ja uudishimu. See oli minu uus kodu ja ma ei jõudnud ära oodata, et sukelduda kõigesse, mis mind ees oli ootamas.

Organisatsiooni hing

Alustasin oma teekonda Don Bosco Fondis, mis on kogukonnale suunatud organisatsioon. Fondi missioon on inimeste võimestamine, sotsiaalse integratsiooni edendamine ja tugevama kogukonna loomine. Sain kiiresti teada, et pean haldama fondi sotsiaalmeediakontosid—roll, mis kõlas glamuurselt, kuid osutus peagi väljakutseks. Sotsiaalmeedia haldamisel võib muutuda ülimalt teadlikuks igast detailist, igast sõnast ja igast pildist. See ei tähendanud vaid piltide tegemist ja pealkirjade kirjutamist; see tähendas organisatsiooni hinge tabamist, meie loo jagamist ja kogukonnale lähenemist.

Ma ei salga, et see oli raske. Iga poleeritud Instagrami postituse taga oli palju hiliste tundideni redigeerimist, parandamist ja mõnikord lihtsalt tühjale ekraanile jõllitamist, lootuses inspiratsiooni leida. Oli päevi, mil tundsin survet, ja siis olid päevad, mil loovus lihtsalt voolas, ning ma koostasin postitusi ja kujundusi rõõmuga. Kuid see polnud ainult töö—see oli viis kogukonnaga ühenduse loomiseks, oma projektide esitlemiseks ja inimeste teadvuse tõstmine selles, et muutus on käimas.

Sotsiaalmeedia oli vaid üks osa minu rollist. Mu aasta oli täidetud igasuguste projektide ja tegevustega, alates kogukonna koristusaktsioonide korraldamisest kuni töötubade läbiviimiseni. Malta on väga elava ja kokkuhoidva kogukonnaga koht ning mulle meeldis osa võtta sündmustest, kus me kõik tulime kokku, et midagi muuta. Oli nii innustav midagi organiseerida ja siis näha, kuidas see päriselt ellu ärkab.

Üks osa minu vabatahtlikust tööst oli ka logode kujundamine erinevateks üritusteks ja kampaaniateks. Kui oled kunagi pidanud logo looma, siis tead, et see pole lihtne ülesanne—eriti kui töötad ideedest pakatava meeskonnaga! Joonistasin välja kontseptsioone, näitasin neid oma kolleegidele, sain tagasisidet ja alustasin protsessi uuesti. See oli kannatlikkuse ja visaduse proovilepanek, kuid lõpuks oli oma kujunduste ellu ärkamist näha väga rahuldust pakkuv. See ei seisnenud vaid milleski “ilusa” loomises; see tähendas millegi loomist, mis suutis haarata täpselt selle, mida püüdsime saavutada.

Lõdvestunud rütm

Üks asi, mis mind üllatas, oli see, kui palju väikesed, igapäevased hetked minu kogemust kujundasid. Alates algusest oli asju, mida ma polnud ette näinud, näiteks “Maltaliku aja” mõiste. Kui meil oli kohtumine kell 10 hommikul, ei alanud see tegelikult enne kella 10.30 või isegi hiljem. Alguses oli see minu jaoks kultuurišokk, tulles taustalt, kus täpsus oli reegel. Kuid aja jooksul õppisin seda lõdvestunud rütmi armastama—see oli nagu värske õhu hingus, mis tuletas meelde, et elu tuleb võtta rahulikult ja hetke nautida.

Veel üks unustamatu osa minu teekonnast olid inimesed. Mu kolleegidest said rohkem kui lihtsalt töökaaslased; neist said sõbrad, mentorid ja toetajad. Igaüks neist panustas oma kire ja energiaga, ja oli inspireeriv olla inimeste keskel, kes tõesti hoolisid muutuste nimel pingutamisest. See ei tundunud tööna—see tundus, nagu oleksime kõik osa ühest suurest ja toetavast perest.

Aasta möödudes mõistsin, kui palju olin muutunud. Jah, olin omandanud oskusi sotsiaalmeedia haldamises, ürituste korraldamises ja logode kujundamises. Kuid kõige olulisem areng toimus isiklikul tasandil. Ma muutusin kohanemisvõimelisemaks, vastupidavamaks ja palju kannatlikumaks. Õppisin toime tulema uutes olukordades, töötama inimestega erinevatest taustadest ja nägema väljakutseid kui võimalusi kasvada. Elu Maltal õpetas mulle ootamatuse omaksvõtmist ja rõõmu leidmist teekonnas, mitte kiiret liikumist punktist A punkti B.

Emotsioonide virvarr

Kui oli aeg lahkuda, valdas mind uhkuse ja kurbuse segu. Olin õppinud armastama Maltat—kultuuri, inimesi, toitu (eriti pastizzit, kõige krõbedamat ja maitsvamat pirukat, mida sa ette kujutada suudad!) ja isegi selliseid veidrusi nagu ettearvamatu bussigraafik. Hüvasti jätta polnud kerge, kuid lahkusin teadmisega, et see kogemus on andnud mulle mälestusi ja õppetunde, mis jäävad minuga kogu eluks.

Kui loed seda ja mõtled midagi sarnast nagu ESC programmi proovida, siis minu nõuanne on lihtne: tee seda. Maailm on täis kohti, mida avastada, inimesi, keda kohata, ja kogemusi, mis kujundavad sind viisil, mida sa ettegi ei kujuta. Vabatahtlik töö Don Bosco Fondiga avas mu silmad nii paljudele asjadele, millest oleksin ilma jäänud, kui oleksin jäänud oma mugavustsooni.

Seega jah, see oli raske töö ja jah, esines väljakutseid. Kuid iga pingutus, iga varahommik ja iga hilisõhtune postitus olid seda väärt. Tulin tagasi mälestustest tulvil kohvri, tänutundest tulvil südame ja uue enesekindlusega. Ja kes teab—võib-olla leiad ka sina end ühel päeval kuskil maailma nurgas töötamas projektide kallal, mis sütitavad su sees midagi erilist, kohtumas inimestega, kes sind inspireerivad, ja õppimas elu nägema täiesti uue pilgu läbi.