Koolipingist Norra mägedesse teadliku tarbimise nippe õppima

Aprillikuu jooksul kogusid Eurodesk Eesti ja Noorteagentuur noorte õpirändurite lugusid. Konkursile “Paberlennukiga Euroopasse” saadeti kirju, pilte ja videosid nii Erasmus+ noortevahetustest, noorsootöötajate õpirändest kui ka Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtliku töö projektidest.

Järgnev kogemuslugu pälvis konkursil “kõige inspireerivam lugu” auhinna.

17-aastane Eeva Vitsut Viljandimaalt sai võimaluse osaleda Erasmus+ programmis läbi kooli. Tervise, tarbimise ja toitumise teemaline projekt viis Eeva nii Norra kui ka Saksamaale. Muuhulgas saab kirjatükist selgeks, mis riik toodab enim elektroonilist prügi, kuidas Saksamaal kuulsaks saada, kas koolisüsteem on terves Euroopas samasugune ja mis tunde projektis osalemine Eevale andis. Eeva lugu on üks inspireerivamaid, sest näitab nii hästi, kuidas saab väliskogemust lahti mõtestada isikliku arengu heaks.

Kogemuslugu Erasmus+ projektist „Teadlik tarbija ja tervislik toitumine“

Minu tekkis võimalus projektis kaasa lüüa koolis. Projektis osalevad riigid olid Eesti, Norra ja Saksamaa. Kuna ma ei ole väga palju reisinud, siis oli see hea võimalus maailma näha ja ma olin ammu unistanud näha Norrat ja näha päriselt ka neid suuri mägesid, sest ise tegelen suusatamisega ja ma usun, et pea iga suusataja soov on minna Norra mägedesse.

Esimene projektikohtumise riik oli Eesti. Kuna projektis oli kodumajutus, siis mina pidin majutama kahte Norra tüdrukut. Kohtumine sattus samale ajale, kui meie koolis toimus Eesti Koolide Teadusteatrite Festival. Üheks projekti tegevuseks oligi siis üheskoos teadusteatri etenduse tegemine. Eesti kohtumise teemaks oli „Plastik“ ja nii oli ka meie etenduse peategelasteks 2 kilpkonna, kelle elu kannatas ookeani plastikureostuse käes.

Peale Eesti kohtumist sain teada, et kuna majutasin 2 õpilast, saan minna nii Norra kui ka Saksamaale. See uudis tuli mulle üpriski ootamatult, kuid see oli uudis, mis tõi tohutult rõõmu.

Teine kohtumine toimus Saksamaal. Saksamaale lend oli minu elu teine lennukiga sõit ja ka siis vedas – minu istekoht oli akna all. Minu arust pole paremat tunnet kui näha, kuidas maailm muutub väikeseks ja ma tean, et ma sõna otseses mõttes lendan uute kogemuste poole. Peale ühte vahemaandumist saabusime Düsseldorfi lennujaama ja sel õhtul saime tutvuda ka veidike selle linnaga. Kuidagi uskumatu oli olla linnas, millest olin kuulnud vaid telekast.

Meie projekti linn asus Düsseldorfist 45-minutilise autosõidu kaugusel. Hommikul läksime kooli ratastega, sest Saksamaal oli juba kevad, kuigi Eestis oli alles lumi maas. Seekord oli teemaks „Elektroonilised jäätmed“. Põhiküsimuseks oli, et mis riik maailmas tekitab kõige rohkem elektroonilist prügi? See riik on Norra. Ka kohalik ajaleht käis meie tegemiste vastu huvi tundmas ja nii oli meist järgmine päev ajalehes pilt ning projekti tegemistest teadis terve linn. Väikelinnas on kohalikul lehel suur tähtsus ja seda loevad kõik.

Paari kuu pärast tuli juba sõit Norra. Maandusime Oslos ja aknast välja vaadates nägime silmapiiril mäge. Ta nägi küll välja väike, aga ometi see teadmine, et ta on kordades kõrgem kui meie oma Munamägi, pani ahhetama. Oslo lennujaamas saime ka tunda seda, mis tähendab oodata lendu 7 tundi. See tundus olevat täiesti kohutavalt pikk aeg.

Oslost pidime edasi Norra siselennuga lendama ühte väiksemasse lennujaama, et sealt omakorda bussiga edasi sõita oma projektilinna. Bussisõit pidi kestma umbes tund aega. Aga sõidu ajal tuli välja, et mägedest läbi minevad tunnelid on lume sulamise tõttu suletud. See tähendas, et bussisõit kestis üle kolme tunni ja lisaks loksutavale siselennule järgnes loksutav bussisõit mägisel teel ja paar loksutavat praamisõitu. Kuid lõpuks me kohale jõudsime.

Sealseks teemaks oli „Tervislik toitumine ja taaskasutus“. Tutvusime Norra stiilis taaskasutuskeskusega ja kooli köögis tegime ise süüa. Kuid seal oli pigem rõhk ümbruskonnal ja sellega tutvumisel. Nii eestlased kui ka sakslased olid vaimustuses mägede vahel asuvast koolist ja vaadetest, mis laiusid ümberringi. Uskumatu oli näha 1400 meetri kõrguselt alla voolavat vett ning lumiseid mäetippe.

Külastasime ka kohalikku turismimagnetit – Sky Lift’i, mis viis 1300 meetri kõrgusele mäetippu. Mäe all oli kevad, õues päike paistis ja oli soe, tipus aga puhus tuul ja teeraja kõrval oli 2 meetrit kohevat lund. Me kõik teame, et nii kõrgel ongi külmem, kuid seda päriselt näha ja kogeda tundus eestlaste jaoks täiesti uskumatuna ja imelisena. Samuti olime kõik filmidest näinud mööda mäe külge üles minevat käänulist autoteed, kuid ise sellise peal sõita on hoopiski erilisem tunne, kui seda lihtsalt lamedalt ekraanilt imetleda.

Norrast oli pärit üks mustanahaline tüdruk. Ta kandis kogu aeg rätikut ja paistis teiste seas silma. Kuna meie koolis ei ole ühtegi teise nahavärviga õpilast, siis tundus see alguses kuidagi harjumatu. Kuid nähes, kui hästi saavad temaga läbi tema klassikaaslased ja mina ning ka kõik teised projektis osalejad hakkasid temaga täiesti vabalt suhtlema, siis see polnud enam veider. Niivõrd hea tunne oli kogeda, kuidas teine usk, nahavärv ja teine sünnimaa ei tekita noorte vahel mitte mingisugust piiri suhtlemisel.

Selliste kooliprojektide puhul armastan kõige rohkem seda, et sageli on osalevad koolid pärit väikelinnadest. Sel viisil saab tutvuda riigiga justkui sisemiselt. Need on kohad, kuhu tavalise bussireisiga ei satu. Muidugi tutvustatakse projekti käigus ka riiki üldiselt, kuid peamine võlu seisnebki selles, et niimoodi saame näha päriselu. Projektireisid annavad ka võimaluse näha kohalikke ettevõtteid ja just neid pisemaid linnu, külasid ja kasvõi poode, mis iseloomustavad seda päriselt. Turismitänavatele ja peamisi vaatamisväärsusi saab pea iga hetk vaatama minna.

Niivõrd erinevate koolisüsteemiga tutvumine pani mind rohkem hindama seda, mida pakutakse meile Eestis – puhas koolimaja, soe lõunasöök. Meile tunduvad need nii igapäevased asjad olevat, kuid mujal maailmas see niimoodi ei ole.

Muidugi on tähtis ka projekti teema. Minule see teema meeldis ning pakkus huvi. Seoses projektiga saime teada, mis on mikroplastik, ning kui palju seda on meie ümber ja ka meie endi sees. Kuidas Saksamaa ja Norra käitlevad oma prügi ning saime ka teada, et selles osas on Eestil veel palju areneda ja et meist igaüks saab tegelikult ka teha midagi selleks, et inimene ise ei sööks endasse niivõrd palju plastmassi jääke.

Iga projekti eeliseks ongi näha erinevaid võimalusi. Mina nägin võimalusi prügi sorteerimiseks ja ka inimeste mõtlemises. Igal pool elavad küll ühed ja need samad inimesed, kuid igas riigis ollakse siiski erinevad ja lahendused probleemide lahendamiseks ning elamiseks on erinevad.

Ma arvan, et näha maailma, näha erinevaid inimesi on väga tähtis, see annab igaühele võimaluse olla parem versioon endast. Mul aitab see mõista kasvõi oma sõpru paremini. Minu ja minu sõprade vahelised erinevused on väikesed, aga kuna ma olen näinud suuri erinevusi, siis on mulle endale kergem mõista ja märgata väikeseid. Lihtsam on kasvõi mõista, et inimeste vahel on üleüldse erinevused ja neid tuleb aktsepteerida.

Maailma erinevate riikide, erinevate linnade nägemine avardab minu silmaringi ja laseb unistada suurelt. Ma ei oleks uskunud, et mul tekib võimalus näha mägesid, kuid see võimalus tekkis sel hetkel, mil oskasin seda kõige vähem oodata. See tunne, kui unistus on täitunud, on kirjeldamatu.

Mulle andis see projekt juurde tohutult eneseusku. Nii suhtlemises erinevate inimestega ja eriti veel võõras keeles ning keskkonnas, kui ka usku endasse ja usku, et unistada tasub, sest unistused täituvad, päriselt ka! Veel andis see projekt mulle avatust. Peamiselt just erinevate uskumuste suhtes, vahet ei ole, mis nahavärviga on inimene või millist jumalat ta usub, ta on ikka see sama inimene. Samuti avatust ka sellel suhtes, et kui haruldane see koht on, kus me elame ja kuivõrd erinev võib maailm olla minust vaid paarisaja kilomeetri kaugusel.