Laura, Triine ja Andra: “Erasmus+ projektides osaledes tuleb vahetevahel ikka ette pöörast logistikat.”

Olete kunagi sõudnud lennukis? Bussis? Küllap on keegi teist sõudnud Poolas, kuid kas ka Eestist Poola? Ilmselt mitte – ka meie varem polnud. Aga just sõudmisega algas meie, Laura, Triine ja Andra, retk Poola, Nowy Gieraltowi, kus toimus “Training Course for Youth Council leaders and Supervisors”.

Aga mis ikkagi selle sõudmisega? Esmalt tuleks nentida, et Erasmus+ projektides osaledes tuleb vahetevahel ikka ette pöörast logistikat. Nii juhtus ka meil – tuli välja, et soodsaim viis Poola jõudmiseks oli Stockholmi vahelennuga. Seega algas meie teekond bussireisiga Pärnust Riiga, kus ootas meid reisi esimene lend. Teel Riiga leidis Laura aga lühikese video, kus Soome ühistranspordis näidati ekraanidel kehalisi harjutusi. Antud video oli just sõudmislaadse liikumisega, seega, aktiivsed noored nagu me oleme, hakkasime samamoodi sõudma. Nii sõudsimegi Riiast Stockholmi, sealt edasi Wroclawi ja Nowy Gieraltowisse, kus võtsid meid vastu meie imelised koolitajad Steve ja Anna.

Projekt ise keskendus peamiselt osalusele ja selgitas välja, millised võimalused noorte osaluseks on üldse võimalikud ning kuhu poole püüeldakse. Projektis osalesid peale Eesti ja Poola ka Armeenia, Horvaatia, Kreeka, Ukraina, Jordaania ning Gruusia noored. Sellest tulenevalt oli kõigil midagi uut õppida rahvusvahelisel tasandil.

Huvitaval kombel juhtus projekti toimumiskohaga nii, et interneti- kui ka leviühendus oli seal minimaalse kättesaadavusega. Seega, kui tahtsime selle nädala jooksul helistada kodustele, oli meil kaks valikut – kas loota et levi on piisavalt hea, kui pista käsi telefoniga teise korruse aknast välja, või ronida majutuskoha taga oleva suusamäe tippu. Sellegipoolest leidsime, et taoline nädalane väljalülitus pidevast informatsiooni üleküllusest oli vägagi värskendav ning lubas meil ka projekti tegevustele rohkem keskenduda.

Päevaplaan oli meil mõnusalt tasakaalus. Kordagi ei tundunud, et oleks liiga palju vaba aega või liiga vähe töötubasid, kõike oli just parasjagu. Üheskoos saime hea ülevaate noortekogude olukordadest igas osalejariigis, simuleerisime aktiivse kogukonna aruteluprotsessi tähtsate otsuste vastuvõtmisel, leidsime oma pulga ladder of participation’il ja pidasime maha elava vestluse desinformatsiooni teemal. Kuna sinna kokkutulnud seltskond klappis üksteisega nii hästi, siis möödus nii töö kui ka puhkeaeg pea märkamatult.

Kõige eredamad päevad olid siiski kõigi osalejate jaoks suure üksmeelsusega need, kus saime kohtuda kohaliku preestriga, mis meile kui ateistlikele eestlastele tuli suurima üllatusega. Nimelt see päev, kui meile tehti kohaliku küla peal tutvumiseks väike retk, oli meil võimalus külastada ka kohalikku preestrit, tema kirikut ja ka kohalikku alpakafarmi. Keegi ei oleks olnud arvata, et see sama kohalik alpakafarm oli preestri enda rantšos, kus asus ka preestri DJ-pult. Viimasel täispikal projektipäeval toimunud hüvastijätupeo korraldas meile samuti seesama preester, kes oli meile ette valmistanud nii vägeva playlist’i, hubase õhkkonna kui ka lõbusaid mänge koos auhindadega. Õhtu oli nii kirgas, et isegi meie koolitaja Steve ütles, et oma 15-aastase noortevaldkonna karjääri jooksul pole ta kordagi preestriga pidutsenud. Aga eks alati on esimene kord!