Makedoonia – vähetuntud riik täis üllatusi, sooje-sõbralikke inimesi ning päikesepaistet.

Minu EVS-i kogemus sai alguse eelmisel sügisel. Mäletan veel hästi, et Eestis lennujaama sõites sadas paduvihma ja oli külm ning mõtlesin, kas terve aasta võõral maal, üksi, on äkki liiga pikk aeg. Olin pikaajalisest välismaale minemisest juba ammu mõelnud, kuid vahetult enne äraminekut, jõudis alles tõeliselt kohale, et ma selle reaalselt ka ette võtan.

Makedooniasse jõudes võttis mind vastu päikesepaiste ja suur kuumus. Sel hetkel tundsin, et tegin õige otsuse Eesti külmast ja hallist sügisest eemale minnes. Minu uueks kodulinnaks oli Kavadarci, linn Lõuna-Makedoonias. Projektiks oli mul töötamine kohalikus noortekeskuses ning organisatsiooni ökoloogilises farmis. Peale selle tegelesin veel väga erinevate tegevustega. Andsin inglise keele tunde lastele, üritasin mõnele innukale noorele ka eesti keelt õpetada. Peale keeletundide tegelesin puuetega inimestega ning sotsiaalses riskis olevate lastega. Veel korraldasin rassismivastast kampaaniat koostöös kohalike noorte ja keskkoolidega, olin suvelaagri kordinaatoriks, tegin jooksvalt tegevusi noortekeskuses ning tegelesin palju ka fotograafiaga. Endal olid suhteliselt vabad käed ja kui mõni mõte tuli, mida tahaks teha, siis see ka tegemata ei jäänud.

Jäin oma aastaga Makedoonias väga rahule. Ma ei teadnud sellest riigist enne minekut palju, kuid just seepärast oligi seal nii huvitav. Hispaaniasse, Itaaliasse või mõnesse teise sellisesse populaarse turistmisihtkohaga riiki minnakse tihti, kuid paljud riigid on sellised, mis pole väga tuntud, kuid tuleb välja, et on tegelikult hämmastavalt ilusad ning huvitavad. Seepärast ma olen väga rahul, et läksin just Makedooniasse. Veetsin palju aega seal ringi reisides, nii Makedoonia siseselt, kui ka väliselt. Avastasin, et mulle väga meeldib matkamine ning veetsin mitmeid nädalavahetusi mägedes telkides. Muidugi ei olnud kõik ainult lilleline, tuli ette ka erinevaid probleeme, sest töötasin ja elasin koos paljude noortega erinevatest riikidest, erinevas vanuses, erinevate taustadega ning on loomulik, et vahel tuleb ette kergemaid või ka raskemaid konflikte. Tuli ka ette periood, kus oli endal vahel raske motivatsiooni leida, et kõigega hakkama saada, kuid töötades noorsootöötajana, pead sa ikkagi noori kogu aeg motiveerima ja aitama ning enda probleemid kõrvale panema.

Ütlen ausalt, et sain sellest aastast nii palju kogemusi, paljudes erinevates valdkondades. Olen tänulik kõigile inimestele, keda seal kohtasin. Õppisin selle aasta jooksul uskumatult palju ning sain juurde enesekindlust ning rohkem pealehakkamist. Alati tuleb püüelda oma unistuste poole ning teha, mida ise tunned, et on sel hetkel õige. Kõigile ei tundu see võib olla olevat parim otsus, kuid see on ikkagi sinu enda elu ning tuleks teha seda, mida ise soovid.

Enne EVS-ile minemist ma ausalt öeldes ei teadnud, mida oma eluga ette võtta. Olin just lõpetanud keskkooli ning teadsin ainult, et erinevalt enamikest minu lennukaaslastest, edasi õppima ma hetkel ei lähe. Ärge saage valesti aru, ma hindan haridust kõrgelt, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud klassiruumis istumisest. Ma ei teadnud, mida ma õppida tahan ning seepärast ei näinud ka mõtet ´´lihtsalt midagi´´ õppima minna. Muidugi mõndade inimeste arust oli see vale valik, sest nii ma ei lähegi lõpuks kuhugile õppima ning ma rikun oma tuleviku ära, kuid paljud ka toetasid mind ning ütlesid, et nad sooviks ka ise seda teha.

Lõpetuseks tahangi öelda, et ei tasu karta oma mugavustsoonist välja minemist, see võib olla algul hirmutav, kuid see tasub end ära. Ei tohiks ka karta vahel oma elust lihtsalt pausi võtta. Elu ei peatu, kui sa võtad oma töö või õpingute vahel aega, et rohkem aru saada, mida sa ise tegelikult tahad ning EVS on selleks väga hea võimalus.

Annika Peterson

EVT vabatahtlik Makedoonias, september 2015 kuni september 2016

Annika saatvaks organisatsiooniks oli INVOLVED mtü. Kui ka Sina soovid vabatahtlikuks minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee