2 min
Marileen Laagus osales noortevahetuse projektis Hispaanias, mida vedas eest MTÜ Pärnu Noorte Vabaajakeskus. Järgnevalt saab lugeda tema kogemuslugu.
Sellest noortevahetusest osa võtmine on siiani üks kõige parem otsus, mis ma siiani olen teinud. Teekond, mille käigus tuli kümne päevaga läbida 150 kilomeetrit, oli täis nii põnevust, naeru, valu, uhkust, pisaraid, higi ja ville, kuid usun, et selle kõige kogemine tuleb tulevikus mulle kasuks.
Esimene päev oli täis ärevust ja segadust: võõras keel, ootamatu maastik, palavus, loetud kilomeetrid ja kõrgendikud. Esimesed kilomeetrid olid nauditavad, sest mulle meeldib looduses olla. Ülejäänud teekond oli minu kui eestlase jaoks keerulisem, sest ma pole harjunud kõrgendikel või mägedel ronima. Seetõttu mängis suurt rolli meie grupi toetus, mis aitas meeleolu üleval hoida. Teekonnal külastasid mõtted nagu ,,Miks ma pidin nõustuma?“ ja ,,Ma oleksin pigem tööl praegu“. Viimaks jõudsime esimesse majutuskohta, kus kõik olid kui jalutud. Usun, et see valu oli miski, mida pidin kogema, et suuta üle elada edasine jäänud teekond.
Teisel päeval oli rada juba kergem, sest ma teadsin, mida oodata. Lihasvalu oli kirjeldamatu, kuid siiski üritasin ennast voodist püsti ajada ning retkele asuda. Hommikul polnud üldse tahtmist osa võtta, kuid otsustasin proovida uuesti. Just teisel päeval märkasin kõige rohkem loomi: lehmad, pullid, lambad, hobused. Sain ka jutule ühe hispaanlasega, kes tutvustas mulle kohalikku kultuuri. Sellel päeval õppisin olema kannatlik teiste inimestega ning nautima hetkes olemist, kui jalutasin kilomeetreid koos inimestega, kes tähendavad mulle väga palju.
Iga päev oli üks ja seesama rutiin: tõusin üles, tegin ära oma hommikused toimetused, jalutasin loetud kilomeetreid, vingusin, õhtusöök ning magama. Isegi, kui samad tegevused kordusid, oskasin siiski neid päevi eristada ja leida midagi positiivset, mis iga päeva eriliseks tegi. Suurim oli uhkus, kui jõudsime Cape Finisterresse, kus nägin Camino de Santiago teemärki, mis loetles 0,00km. Ma ei suutnud varem uskuda, et kümne päevaga suudaksin 150km kõndida.
Olen rahul, et sain osaleda selles projektis. See on miski, mida on võimatu unustada. See retk arendas mind nii füüsiliselt kui vaimselt. Lõpuks sain tõestada endale, et olen suuteline enamaks, kui arvata oskasin. See uskumus ja need mälestused toovad alati naeratuse suule.
