Marko kogemuslugu: “Iga liivaterake võib muutuda Mount Everestiks meie teekonnal” 

Just sellise lausega alustaksin mina oma lugu, raske on valida ning kirjeldada ainult üht seika. Igas seikluses, igas loos on midagi, mis teeb just selle kogemuse ning projekti eriliseks. Olgu selleks kas teised osalejad, projektiteema, asukoht või iseenda roll selles peatükis.

Ka aastatepikkuse kogemuse ning kümnete projektide järel, olles aega sisutanud sadade inimestega, suudavad uued kogemused jälle üllatada ning silmi avada.

Tee iseendani

Mõned faktorid saavad kinnitust, mõned teadmised ja arvamused ümber lükatud ning uued püstitatud. See ei ole ainult reisimine, uute inimestega kohtumine ning kultuuride tundma õppimine. See on teekond, kus õppida päriselt tundma iseennast. Koos arusaamisega, mida tegelikult on otsitud ning soovitud, milline on elu väljaspool mugavustsooni, ning kuidas muutub käitumine ning seisukohad, olles situatsioonis, kus on teada, et ei saa taganeda oma tuppa ning lukustada selle uks.

Kui sain esimese kutse osaleda, ei teadnud ma tegelikult rohkem, kui et tegemist on koolide, õpilaste ning õpilasvahetustega seotud projektidega erinevate riikide ning koolide vahel. Ma ei osanud kutsele esialgu üldse reageerida. Ei teadnud, kas olla õhinas, keelduda või pikemalt mõtlemata nõustuda. Aga nagu mulle kombeks kipub olema, siis vahel võivad rutakad otsused viia õnneliku lõpuni. Ning õnneks juhtus see ka sel korral. Vähemalt täna võin ma nii öelda. See emotsioon, mis aga valdas pärast jah-ütlemist,  keeras paljud asjad pea peale. Hiljem tuli suisa hirm peale ning süvenes kahtlus, kas otsus oli ikka õige ning ega ma nüüd liiga rutakalt tegutsenud. Mõtlesin, kuidas ma sellega hakkama saan, ma ei tea ju tegelikult väga täpselt, millise iseloomuga ikkagi on see sihtkoha linn. Mida ma seal tegema pean? Kuidas ma seda kõike tegema pean?

Tulgu mis tuleb

Viimase päevani olid need emotsioonid ja mõtted keerelnud ja kasvanud ülepea suureks. Kohale jõudes need õnneks aga vaibusid. Nad olid endiselt olemas, aga kohapeal surusin neid maha mõttega, et nüüd on liiga hilja taanduda. Ning peab saama hakkama, tulgu mis tuleb. Õnneks võib öelda, et kõik läks hästi, isegi paremini, kui oleks iial osanud oodata.

Noored, kellega selles projektis kohtusin, olid niivõrd toetavad ning inspireerivad, et peagi peale esimest seiklust tuli juba teine, kus enesekindlus oli kõvasti suurem ning hirm uute kogemuste ees kordades väiksem.

Esimene grupijuhi kogemus

Astudes nüüd sammukese edasi, kui jõuame teise projekti juurde, siis mõneti loen ma seda oma seikluse alguseks. See esimene, meenutades seda nüüd, on justkui eessõna, millega algab iga raamat. Sukeldudes oma teise projekti, mis toimus samuti Hispaanias, Jerez de La Fronteras, olin ma palju enesekindlam, aga samas oli see alguses veelgi hirmsam. Nimelt, see oli mulle esimene kogemus olla projektis grupijuht.

Õnneks aga sain endaga kaasa kamba üliägedaid noori, kes toetasid mind igal hetkel, kui seda vajasin. Ning just see projekt tõi veendumuse, et just see on see, seda tahan ma teha ka edaspidi. Osaleda projektides ning et minna asjaga veel enam süvitsi ning põimida seda enda igapäeva eluga, otsustasin, et tahan hakata projekte ise korraldama.

Ideed ja reaalsus

Olin taaskord oma Mount Everesti jalamil. Et hakata projekte ise korraldama, oli vaja ideid, meeskonda ning organisatsiooni, mille kaudu neid ellu viia. Idee tasandil tundus see kõik nii lihtne, aga reaalsus oli keerulisem. Kust ja kuidas alustada? Aastad ning nendega koos möödusid projektid üksteise järel. Idee kummitas endiselt ning iga projekti puhul korrutasin sama asja: ühel päeval teen ma neid asju ise. Aga ideest ja jutust kaugemale kahjuks ei jõudnud.

Esimene vabatahtliku projekt

Siis aga jõudis kätte pandeemia, paljude jaoks raske ning kurnav aeg, aga minu jaoks tõi see omajagu selgust. Jah, igasugused ühistegevused olid rangesti piiratud, aga see andis aega mõtisklemiseks. Pandeemia ajal sain ma aru, millest tõeliselt puudust tunnen. Ning mulle koitis teadmine, et ma ei saa jätkata ootusega, et küll keegi koputab uksele, helistab või saadab sõnumi, et nüüd jälle on võimalus minna ja saada uusi kogemusi. Mõistsin, et kui tahta, et midagi saaks tehtud ning võimalustest osa saajate ringi laiendada, tuleb asjad oma kätte võtta. Kui meil tekkis taas võimalus saada osa maailma pakutavatest kogemustest, alustasin oma esimest Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtliku projekti.

Olles korduvalt kokku puutunud vabatahtlikega ning osalenud mitmes erinevas projektis, aimasin ma enam-vähem, mis mind ees ootab. Mida ma aga oodata ei osanud, oli see, mis ootas mind ees pärast projekti lõppemist. Kaks kuud on samaaegselt lühike ja pikk aeg, kui elada ja töötada  keskkonnas, kus igapäevaselt tegeletakse huvipakkuva alaga. See võib arusaama tavapäeva rütmist suisa sassi lüüa. Raske oli tagasi harjuda.  Aga kinnitas aina rohkem, et jah, see on see, mida ma tahan teha. Ning just see on viis kuidas saan mina anda oma panuse noorte heaks, kellega elan samas ühiskonnas. Aga endiselt oli veel puudu natukene julgusest, et pihta hakata.

Oma MTÜ

Viimaseks tõukeks sai 2023. aasta alguses Armeenias toimunud projekt. Kogesin lähedalt, kui agaralt ja motiveeritult töötavad sellel alal 18-20-aastased noored. Ning seda kooli kõrvalt. See oli hetk, kui mõistsin, et nüüd on aeg. Lubasin endale, et kui see projekt saab läbi ning ma naasen koju, teen algust. Ning ma ka tegin. Tagasi kodus, surusin alla oma hirmud ja kõhklused. Ning alustasin algusest.

Pärast tunde ja tunde, mitmeid A4-pabereid täis kirjutatud ja maha tõmmatud nimesid, oli mul oma MTÜ nimi olemas. Aga nimi võib ju olemas olla, sellega pole midagi peale hakata, kui pole kedagi, kellega koos seda juhtida. Seega tuli võtta ühendust järjest nende inimestega, kellega koos olen varasemalt koos projektides osalenud, et nendega oma ideed jagada. Õnneks ei pidanud kaua otsima ning peagi leidsin inimesed, kes olid valmis ning tahtsid anda oma panust, et saaks kõike seda, mida oleme kogenud mõnes teises riigis, teha ka Eestis. Ning anda võimalus neilegi, kellest see teadmatuse tõttu muidu mööda võib minna.

Uus algus

See võib hetkel tunduda justkui õnneliku loo lõpp, kuid tegelikult seda me veel ei tea. Aeg on läinud linnulennul, mitmed projektid, tulnud ja läinud ideed, vahel tuleb ka tõsiselt maha istuda ning mõelda, mis on tehtud ja kuidas kõik need päevad niivõrd kiirelt läinud on. Tean vaid, et tuleb aktiivselt tegeleda oma projektidega ning anda oma panus meie noortele võimaluste loomiseks.

Igast liivaterast võib saada Mount Everest meie teekonnal. Aga just selleks ongi takistused, et neid ületada, kogeda ebaõnnestumisi. Ning neist õppida. Ebaõnnestumine pole läbi kukkumine, see on õppetund, ning kui sa ei lase neil liivateradel jääda silma, vaid pühid nad sealt, on varsti olemas varustus, et vallutada see jalamilt vaadates võimatuna näiv tipp.