On üsna tavaline kuulda vabatahtlike tagasisidet selle kohta, kui suurepärane ja elumuutev on olnud nende Euroopa Solidaarsuskorpuse kogemus. Eriti nende jaoks, kelle projekt kestis terve aasta. Seda see tõepoolest on – elumuutev.
“Kuid mina usun alati, et minu teekond oli tõeliselt ainulaadne,” ütles Marokost pärit Roula Abdelhay. “Sellest kujunes terve karjäär ja elurada.”
Ta on 26-aastane ja enne Eestisse tulekut oli ta käinud Liibanonis, Ameerikas, Prantsusmaal, Saksamaal, Iirimaal, Türgis ning töötanud ühe organisatsiooni kaudu ka Kamerunis. “Eestis on palju sellist, mida Lähis-Ida kultuuris pole,” rääkis ta. “Näiteks pole siin liigset külalislahkust ning liiga sotsiaalseid olukordi, mis mulle ei meeldigi. Arvan, et see aitas mul ka Eestis kohaneda. Eestlastel on endiselt tugevad koduväärtused, mida samas väga hindan. Ainus, mida ma Eestile soovin, oleks kaamlid!”
Järgnevalt saab lugeda Roula kogemusi Euroopa Solidaarsuskorpuse ning Eesti kohta.
Liitusin ESC-ga oma kirgliku huvi tõttu vabatahtliku töö ja kogukonnateenistuse vastu. Olin eelnevalt veetnud viis aastat vabatahtlikuna Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) teenistuses oma kodumaal. Kuid olin samal ajal ka täiskohaga apteeker ning vabatahtlik tegevus viis mind sellest kõrvale. Töötamine Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis tutvustas mulle erinevaid kultuure ja inimesi erinevatest taustadest, kuid ausalt öeldes ei saa kogemust võrrelda sellega, kuidas ESC seda tegi. Ma elasin täiskohaga uues riigis!
Mul polnud ka eelnevat teadmist sellest, mis on noorsootöö ja mis mitteformaalne haridus. Esimene päev Rae noortekeskuses oli minu jaoks segadus. Kõik need noored tulid väga julgelt minu juurde, et küsida, kust ma pärit olen? Miks ma siin olen? Mida ma tegema peaksin? Ausalt öeldes – mul polnud aimugi. Mida rohkem ma veetsin aega avatud noorsootöö tegemisel ja võtsin enda peale rohkem kohustusi (mõnikord rohkem kui vaja oli), tundsin, kuidas minus süttis tuli. Tahtsin teha rohkem selle kogukonna heaks. Tahtsin, et need noored saaksid rohkem võimalusi ja saaksid aru, kui suurepärased nad on. Alustasin väikeste töötubadega Peetri noortekeskuses, kuid liikusin siis teiste noortekeskuste vahel, et korraldada kultuuripäevi, kus õppisime erinevate kultuuride kohta uuel moel, näiteks käsitöö, videote ja kokkamise kaudu! Sain isegi kogemuse olla Maleva grupijuht ja mu lemmik oli riigikaitselaagri maleva rühm!
Mul läks aega, kuni ma sain aru, et tahan rohkem, kuid see selgus minu poolaasta koolitusel, mille korraldas Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuur. Üks koolitajatest rääkis innukalt noorsootööst ja selle võimalustest. Ta jagas rohkem teavet noorsootöö eetika ja kvalifikatsioonide kohta ning selgitas, kuidas tegelikult võib minu noortepass mind selles aidata. Mäletan, kuidas ma koos teiste vabatahtlikega kanuusõidul käisin ja pärast 7 kilomeetri üle elamist Suislepa jõel sain aru, et tahan olla noorsootöötaja. Tahan luua noortele õpikogemusi, et nad mõistaksid oma potentsiaali. Tahan aidata neil tunda sama turvalisust, mida mina olen Eestis tundnud.
Nüüd, astudes teise aastasse noorsootöötajana ja omades vajalikke kvalifikatsioone, olen ma igavesti tänulik oma ESC teekonnale. Oli see siis Rae valla noored, kultuurišokk, lahedad koolitused koos teiste vabatahtlikega ja Eesti – mu uus kodu. Ma annan endast parima, et noored saaksid võimalusi, nagu mina sain. Igaühel peaks olema võimalus osaleda ESC-il, sest see võib muuta nende elu samamoodi, nagu see on muutnud minu oma.
