Moonika vabatahtliku lugu: vabatahtlikuna saad olla, kes iganes tahad

Moonika on vaid loetud päevad veetnud kodus Eestis, kui ta annab intervjuu oma käesoleva aasta jaanuarist juunisse väldanud vabatahtliku teenistuse teemal. Saatuse tahtel leidis värske koolilõpetanu tee Ungarisse, tööle eralasteaeda. Tema vabatahtliku töö projekti võõrustas organisatsioon Lelekter Alapitvany ja Eestist toetas Continuous Action.

Moonika on 20-aastane Eesti neiu. Sarnaselt sadadele noortele lõpetas ta eelmisel kevadel gümnaasiumi ning seisis valiku ees: Mis edasi? Teda eristab paljudest aga julge otsus ülikooliga oodata ning maailma avastama minna. Käesoleva aasta jaanuaris leidis ta end Balatoni järve lähedal hubasest linnakesest Veszprémist. Naljatledes ütleb Moonika, et tal jäi sel aastal talv vahele – Eestist lahkudes polnud talv veel alanud ja Ungaris ootas ees juba soe kliima. Sihtkohaks valitud Ungari ei olnud aga juhuslik.

„Ma teadsin alati, et ei lähe kooli aega raiskama, kui ma ei ole kindel, mida ma õppida tahan.” Moonika jagas oma perega mõtteid tuleviku ees. Tädil oli omast käest soovitada 5 aastat tagasi läbitud kogemust. „Minu tädi käis samas kohas vabatahtlikuks. Ta töötas lasteaias, elas samas majas ning Eestist saatis sama organisatsioon – Continuous Action. See võimalus kukkus justkui taevast sülle. Ma olen nii tänulik.“

Vapper noor ei tundnud eesootava välismaale kolimise ees mingit hirmu, vaid otsustas avatud meele ja eneseusalduse kasuks. “Asju pakkisin viimasel hetkel ja lennule astusin suurima rahuga. Elus kipub nii olema, et need “õiged” asjad tulevad rahuga”, viitab Moonika õigele sisetundele.

Vabatahtlik töö

Niisiis otsustas neiu osaleda vabatahtliku teenistuse projektis, mille sisuks oli töö eralasteaias. Igal argipäeval kell 9 või kell 10 tuli tööle minna. „Lasteaed on Ungaris hoopis teistsugune kui Eestis. Kodus nägin kõrvalt, kuidas kolm pisikest venda käivad lasteaias, ehk Eesti skeenega olin veidike tuttav. Seal aga kasvatajad musitavad ja kallistavad lapsi, tantsivad nendega. Soe ja väga mõnus õhkkond.“ Moonika võrdleb kohalikku lasteaeda ühe suure perega. Lõunaunne jäävaid põnne käidi ükshaaval silitamas – loomulik inimkontakt, mis eestlasele tekitas esialgu kohmetust, et kas ja kuidas üldse nii võib. “Sellest kogemusest eraldus ulmesoojus ja süda täitus armastusega, kui nägid, et just sina said magama lapse, kes muidu terve aja vähkres,” tunnistab vabatahtlik oma mõttelaadi muutust.

Moonika valis oma vabatahtliku projekti teema väikese tagamõttega. „Ma olen kaalunud, kas minna õpetajaks.“ Selgust veel ei ole – kui enne koroonakriisi algust oli ta otsustanud, et õpetajat temast küll ei saa, siis vahepeal hakkasid mõtted uuesti liikuma. „Ma ei ole sellele vastusele veel punkti pannud,“ jätab neiu kavalasti ruumi otsustamiseks.

Ungarlaste suhtumine töösse oli midagi, mis samuti noore neiu silmi avas. “Ungarisse jõudes paistis juba, et siin inimesed ei mõista tööd nõnda nagu me kodus seda teeme.” Vabatahtlike koordinaator kirjeldas seda kui kohustuste delegeerimist – kui ise teha ei viitsi, siis küsi abi sõbralt, kes teemat valdab. “Alguses ajas selline abitus veits turri, aga põnev oli ka.” Moonika nägi aja jooksul, kuidas selline suhtumine inimestes tema ümber probleeme ja stressi tekitas.

See-eest sai eestlane esimest korda elus tunda, mida tunne on tegelikult vaba aega omada. 6-tunniste tööpäevade kõrvalt jäi seda just piisavalt. “Naljakas kohe, et selleks pidin riiki vahetama. Arvatavasti tänu sellele, et jätsin kodused teemad Eestisse; lisaülesandeid ja probleeme, millele kaasa elada, ei olnud.” Sellist less stress elustiili proovib Moonika jätkata ka koju naasnuna, kuigi see ei tundu lihtne.

Vaba aega sisustati peamiselt sõpradest vabatahtlikega koos avastusretki ette võttes: “Vabal ajal reisisime mööda Ungarit veidike. Käisin mitmeid kordi Budapestis. Külastasime Ungari lõuna osa. Muidugi alguses plaanisime jõhkralt reisida ümberringi, aga sõber Covid tuli.”

Eneseareng

Kõige tähtsamaks selle kogemuse juures peab Moonika eneseleidmist uues keskkonnas. „See on nii cool, et sain oma mina-pildiga tuttavaks. Kaardistasin iseennast. Alguses tundus klišee, et välismaal õpid end paremini tundma. Aga tean juba praegu, et tänu sellele olen 10 korda rohkem enda nägu.“

Moonikast õhkub ekstaasi ja värskust. „Vabatahtlikuna saad olla see, kes sa tahad olla. Ja sul on vabadus kompida ükskõik, mis valdkondi. Ainuüksi sellepärast peaks iga noor minema ja tegema.“ Ühena paljudest avastustest toob Moonika välja naiselikkuse, mida värskelt iseseisvunud neiu tänu uutele eeskujudele paremini tundma õppis. “Eestis on võrdõiguslikkus, positiivne mina-pilt, seksuaalsus ja naiselikkus pigem väheräägitud teemad, mõned isegi tabu.” Moonika on leidnud endale Ungarist esimest korda väga lähedased ja avatud mõtlemisega sõbrannad, “oma kamba” nagu ta ise ütleb, kellega suhtlemine on suurendanud silmaringi.

Kultuuriline mitmekesisus

Tavaliselt organiseerib vabatahtlikule elukoha organisatsioon, kelle juurde tööle tullakse. Moonika korterikaaslasteks said kolm Türgist pärit noort ja üks küproslane. Moonika on oma uute sõpradega rahul. “Nad on toredad, aga ka valjud, vokaalsed, kuumaverelised. Rahvusvahelises „peres“ elamine on minu siinset kogemust väga palju rikastanud. Meie kodukeel oli türgi keel. Isegi kui ma aru ei saanud, millest jutt, siis olen õppinud kehakeele ja miimika pealt oletama. Tavaliselt teadsin ikka, mis parasjagu teemaks oli.“

Tänu oma „perele“ õppis Moonika Türgi ja Küprose kultuuri tundma vahest enamgi kui Ungari oma. Moonika kirjeldab oma kaaslasi: „ Me oleme kõik samasugused ja sama hingega. See oli esialgu üllatav ja inspireeriv. Vabatahtlikutel on nii palju ühist, et me moodustame kokkuhoidva perekonna.“ Sellest hoolimata on Euroopa ja selle naaberriikides sirgunud noorte võimalustel suured lõhed. „Kui ma kuulsin kui keerulise kandideerimisprotsessi nad pidid läbima, siis sain päriselt aru, mida tähendab olla privileegidega eurooplane.“

Ungaris räägivad inglise keelt väga vähesed. Lasteaias kasutas ta laste ja kasvatajatega suhtlemiseks peamiselt kehakeelt. Korterikaaslastega suhtlemisest tekkis vilumus märkide tajumiseks. „Muidugi see ei olnud ideaalne situatsioon. Aga ma olen tänu sellele palju kasvanud ja õppinud inimesi lugema.“ See on lisaoskus, mille omandavad paljud välismaale sattunud inimesed. Moonika tunnistab, et kahjuks tunneb ta Eestis puudust sellisest avatud ja siirast suhtlusest, mida tal Ungaris õnnestus väga palju kogeda. “Eestlastel on mingid veidrad seinad ees väga tugevalt. Isegi sõbrad ei julge midagi otse öelda, vaid sossutavad omaette.”

Ungari keelest on neiu leidnud mõned oma lemmikud: “Elus võtan kindlasti kaasa kaks sõna, mis minu meelest sobivad palju paremini seda emotsiooni kandma kui eesti sõnad. Üks on lihtsalt “Szia” ehk “tere”. Szia on kuidagi lõbusam ja entusiastlikum. Teine on “Egészségére”, mis on “terviseks”. See on minu arust palju woohoom! kui terviseks,” tõdeb vabatahtlik lõbusalt.

Toidust rahvusvahelises kodus

Uudishimust uurime Moonikalt, et mida siis üks tavaline vabatahtlik multikultuurses kodus ka sööb. Et uued majanaabrid olid taimetoitlased ja kodus liha ei olnud, siis valis Moonika endale uues elus täistaimetoitluse – veganluse. Nii lisandusid tema menüüsse ubalised, seened, seitan, jms, millel ei ole otseselt pistmist ühegi rahvusköögiga.

Kultuurikiiksudest toob vabatahtlik välja Ungari toidud ja ühe eriti arusaamatu kombe – soolaste ja magusate toitude miksimine. Hommikusöögiks pasta moosiga ja kompott soolase toidu peal. “Kui oma tädi käest selgitust küsisin, ütles ta, et pasta moosiga on ju põhimõtteliselt sama nagu moosisai.”

Eesti kuulsusi – Kalevi šokolaadi, Vana Tallinna likööri ja kama – proovis Moonika ka oma korterikaaslastele tutvustada. Kui šokolaad ja Vana Tallinn kujunesid suurteks hittideks, siis kama erilist huvi kellelegi ei pakkunud.

Covid-19

Kriisi ajal püsisid kõik kodus, kaasa arvatud vabatahtlikud, ja lasteaed oli suletud. Noored veetsid palju aega lihtsalt teineteise seltskonnas. Laste jaoks filmiti aeg-ajalt videosid, et näidata millega vabatahtlikud tegelevad. „Tundsin end Ungaris turvaliselt ja hoituna. Ma arvan, et Eestis oleksin kriisist isegi rohkem häiritud olnud.“ Viiruse tõttu jäid tegemata mitmed kaaslastega plaanitud reisid, kuid suur osa Moonika välismaa unistusest siiski täitus.

Kokkuvõtteks

Moonika võtab oma suure seikluse kokku: “Kogu see kogemus andis nii hea võimaluse olla mina ise, vaadata ja kompida, mis mulle parim on, mida ma tahan ning kes ma olen. Elulisi muutusi oli tegelikult mitmeid. Hakkasin veganiks. Lõpetasin alkoholi tarbimise. Hakkasin tegelema asjaga, mida ma väga naudin – kunstiga. Vahetasin nö muusikažanrit. Lisaks õppisin next-level koristamist tänu coronale ja OCD-ga korterikaaslastele. Hakkasin kleite kandma ja iseennast ja oma keha armastama. Õppisin tegema häält ja avaldama oma arvamust. Õppisin armastama.

Iga kord kui inimene reisib, toimub nagu update mina-pildis – vähemalt minul küll. Ja mitte, et inimene muutub nii palju, vaid ta lihtsalt näeb ennast rohkem. Ungarisse minnes nägin ma päriselt ennast. Nüüd Eestisse naastes see jätkub, sest tahes-tahtmata olen massist erinev juba ainuüksi selle kogemuse tõttu. Aga ka seesmiselt.”

Kui sinagi tunned huvi vabatahtlikus teenistuses osalemise vastu, siis alusta oma tuleviku kujundamist siit:
Kuidas minna vabatahtlikuks?