Mõtteid peale “Kogukonnateater kurtidega” projekti lõppu

Mul on hea meel, et projekt „Kogukonnateater kurtidega“ täitis oma planeeritud eesmärgid ja jõudis soovitud tulemusteni. Projekti elluviiv meeskond ei oleks ehk alguses oma ideed ette kujutades arvanudki, et kõik teostub nii hästi ja edukalt.

Me oleme tänulikud nende erialaselt oluliste kogemuste eest, mis me projekti korraldades ja oma ülesandeid täites saime. Me oleme õnnelikud, et paljudele läks meie projekt korda ja meil õnnestus tuua teater kurtidele lähemale ning teatri kaudu mõned kuuljad lähemale kurtide kogukonnale.

Kui ma selle projekti juhtimise ja korraldamisega alustasin, olin samuti veel mõneti teadmatuses ja mul olid kurtide inimeste suhtes väärarusaamad. Eelnevalt pelgasin nendega kohtumist ja suhtlemist, nii nagu osadel inimestel tekib millegipärast puuetega inimestega kokku puutudes kohmetus või ebamugavus. Kuidas käituda, kuidas suhelda, millest rääkida? Või äkki jään liiga kauaks silmitsema või ütlen midagi kohatut? Hakatakse ette kujutama, kuidas küll see inimene elus hakkama saab ja millest kõigest ta ilma jääb…

Õnneks aga sain ma nende paari kuu jooksul targemaks ja paremaks ning kõik asjatud hirmumõtted kadusid. Tuli välja, et peljata ei ole tõepoolest midagi ja ebamugavus asendus just mõnusa, sooja ja lõbusa keskkonnaga. Kohtusin väga toredate inimestega ja mida enamat soovida – tegelesime ju üheskoos teatriga ja arutasime enda jaoks olulise üle, jagasime kogemusi ja saime elamusi.

Suhtlus viipekeelt oskamata on täiesti võimalik. Kuulja peab olema julgem ja võiks hoida meeles lihtsaid tõdesid – tähelepanu saamiseks tuleb kurti inimest julgelt puudutada, suhelda otse kurdile otsa vaadates, kasutada miimikat ja kehakeelt, rääkida selgelt ja hoida pidevat silmkontakti, sest kurdid oskavad ka huulte pealt lugeda. Ka viipekeeletõlgi olemasolul peaks suhtlema kurdiga otse, mitte tõlgi poole pöördudes. Minu jaoks on uskumatu, et leidub palju noori ja tublisid inimesi, kes lähevad ülikooli õppima viipekeeletõlgiks. Lähevad õpivad selgeks täiesti iseäraliku keele ja selle mõlemasuunalise tõlkimise, sest tegemist ei ole lihtsalt eestikeelsete sõnade viiplemise ja sõrmendamisega, vaid täiesti teistsuguse keelesüsteemi, grammatika, ülesehituse ja sisuliste mõtetega. Lisaks on igal paikkonnal veidi erinev või kurdil just temale omane viiplemine.

Kuigi töö on üllas ja viipekeeletõlke on vaja, ei leidu kõigile piisavalt tööd, rääkimata väärilisest palgast. Samas kurdid vajavad igapäevasteks olulisteks toimetusteks tõlke, kuid alati ei jätku vahendeid ja tihti piiratud või puuduvate sissetulekutega kurdid ei saa ise tõlki palgata. Jälgisin imetlusega aina meie viipekeeletõlke Hele-Riini ja Mari-Liisi, kes tegid hommikust õhtuni pingelist tõlkimistööd, olid oma töö suhtes nõudlikud ning kontrollisid ja täiendasid end igal sammul. Aitäh teile, et meie ühine projekt võimalikuks sai ja et te iga päev kurtide ja kuuljate maailmu ühendate.

Minu jaoks oli kõige raskem teada saada, et meie projektis osalenud kurtide ja vaegkuuljate seas olid pooled kaotanud kuulmise väikese lapsena kõrvapõletiku või muude raskete tervislike seisundite tagajärjel. Ometi põevad kõrvapõletikku paljud lapsed, kui isegi mitte kõik lapsed. Vähemasti mina arvasin, et peamiselt on tegemist ikkagi päriliku soodumusega. Samuti tegi nukraks see, et paljude kurdiks jäänud laste vanemad ei oska viipekeelt ja suhtlevad oma lastega kuidagi muudmoodi. Tõepoolest, mõnikümmend aastat tagasi võõrvõimu ajal olid väga kehvad võimalused viipekeelt õppida, sest ühiskond taunis kurte ja kõiki teisi puuetega inimesi… Nüüd on juba arvatavasti olukord muutunud, võimaldatakse rohkem viipekeele õppimist ning kui leidub juba inimesi, kes vabatahtlikult huvituvad ja õpivad viipekeele ära, siis ei peaks see üle jõu käima ka neil, kellel seda toimetulekuks tõesti tarvis on.

Kurdid on oma kogukonna üle väga uhked, nad tunnevad elust rõõmu ja saavad kõigega väga kenasti hakkama. Kui nad ei peaks iga päev tegelema eelarvamuste ümberlükkamise ja kurtuse selgitamisega, oleks ehk veel parem. Tihti arvatakse ekslikult, et kuulmispuudega kaasneb ka näiteks vaimupuue või muud alaarengud. Kahjuks ei osata arvestada ka sellega, et kui kurt soovib näiteks tööle kandideerida ja kirjutab selleks kirja, siis võib see olla keeleliselt teisiti üles ehitatud, grammatiliselt vale või võib selle mõte tunduda esialgu segane. Ka selle põhjal võivad inimese kohta valed arvamused tekkida, sest ei teata, miks kurt inimene valesti kirjutab. Selle tulemusena võidakse kurt konkursist välja arvata juba enne tema oskusteni jõudmist. Inimesed ei tea, et kurdi jaoks on eesti keeles kirjutamine isegi raskem kui võõrkeeles kirjutamine ja tema vead tulenevad viipekeele eripäradest. Kurt pingutab töö otsimisel väga, seega ei tohiks kuulja olla ennatlik ning peaks proovima kurti ja tema kirjapandut mõista. Kuulmispuudega inimese tööle võtmine ei ole nii keerukas kui esialgu võib tunduda ning on tihti kasulik mõlemale osapoolele. Just kurtide tööpuuduse ja tööandjate eelarvamuste teema tuli meie projekti käigus teravalt esile. Koostasime projekti lõppedes ka kaks infofaili kogutud mõtetega, mis on lisatud ka selle postituse juurde.

Me täname kõiki häid inimesi, kes abistasid nõu ja jõuga. Kõiki, kes toetasid moraalselt ja materiaalselt. Soojad tänusõnad Euroopa Noorte programmile toetuse eest. Toetusfond, mille kasutamist ja toetuse taotlemist me varasemalt veidi pelgasime, kuid lõpus nentisime, et asjatult. Esialgu keerukatena tundunud taotlusvormid tegelikult ei olnudki nii rasked ning büroo toetus ja abi oli koguaeg olemas. Oleme tõesti olulise kogemuse võrra rikkamad.

Me soovime varsti korraldada veel mõne kultuuriprojekti koostöös kurtidega. Nüüd saadab meid ja annab motivatsiooni juba teistmoodi ind ja südamlik soov, oskame tehtust õppida ja teostada seda veelgi edukamalt. Järgmiseks on kavas kurtidega koos võtta ette tantsulavastuse loomine, mis keskenduks dünaamiliselt kaunile viipekeelele.

Kogukonnateater

Kohtumiseni ja kirjutamiseni, kuni teoks saab projekt “Viipekeel kui tants”!

Autor: Kristin Viljamaa
projektijuht