Mu elu parim aasta ehk EVS aasta Gruusias

Miks ma ütlen, et aasta vabatahtlikuna Gruusias on olnud parim aasta minu elus?

Vaatame teoreetiliselt mida ma oleksin teinud ilma selleta. Lõpetasin ülikooli ja sain bakalauruse kraadi, minu edasine käik oleks olnud kas liikumine magistrisse või töö leidmine – kogu lugu.

Mis juhtus tegelikult:

Sain kraadi ja peale suve lendasin minema.

1. Reisimine

Minna, olla ja elada võõras riigis. See omakorda risti-põiki läbi sõita, õppida tundma vaat et paremini kui oma kodumaad. Kogu see võrratu loodus mida sa Eestis lihtsalt näha ei saa. Olgu sihtriigiga kuidas tahes aga lisaks sellele on võimalused käia ka kaugemal. Mina isiklikult võtsin asja nii käsile, et Iraanis panin käe India ookeanisse. Kui paljud saavad kiidelda üldse kummagagi neist?

2. Kogemused

Ma olen enda jaoks leiutanud sellise ütluse elukogemuse kohta, et elades ühe aasta saad sa elukogemust võrdselt selle aastaga. Elades selle aasta aga välismaal koguneb kogemust aga lausa kahe aasta eest. Üks aasta, mistahes ülikoolis ei ava silmi selliselt kui oled elanud võõrsil. Uus kultuur, tavad, kombed, kõik uus – naastes pole sa enam sama inimene.

3. Uskumatud lood

Mistahes riigis, mistahes organisatsioonis on igal juhul garanteeritud lood, mida sõpradele rääkides, keegi ei taha uskuda aga ometi on kõik päris ja sinu enda kogetud.

4. Sõbrad kogu eluks

Kui peaks juhtuma, et koos sinuga töötab veel mõnest muust riigist tulnud vabatahtlikke siis koos läbi elatud seiklused ühendavad teid. Aastaga kasvate selliselt kokku et lahkute pisarsilmil ja seda praegu ütleb inimene, keda vaid üksikud on näinud märgade silmadega.

5. Meeletud peod

Ma olin ainult kuulnud lugusid sellistest asjadest aga nüüd võin ma ise legende jutustada.

6. Praktika

Olgu selleks siis erialane kui sa oled õnnelik ja said taolisesse organisatsiooni või olgu selleks siis keele praktika. Peale aastat inglise keeles kõnelemist pole vaja korrakski peatuda ja tõlkida, kõik tuleb juba automaatselt.

7. Mälestused

Lõppude lõpuks teed sa seda projekti ikkagi enda jaoks ja need mälestused saadavad sind kogu elu.

Pannes nüüd kõik need seitse punkti kokku, pole see kuidagi võrreldav selle teoreetilise reaga teksti alguses. Ja kui keegi julgeb küsida, et ideaalset mustrit järgides ma kaotan sellega ju aasta siis ma vastan, et ja mis siis. Töö ja kool ei jookse eest ära. Mul on lihtsalt kahju nendest inimestest, kes sellist suurepärast võimalust ei kasuta ja jooksevadki kohe peale kooli töö orjaks.

Madis