Noored uurivad mesilaste hingeelu
Alam-Pedja looduskaitseala kaunite maastike vahele on kogunenud 21 noort Eestist, Leedust ja Hispaaniast selleks, et pöörata tähelepanu väikestele, kuid maailma looduskoosluse säilimises tohutut rolli mängivatele putukatele – mesilastele.
Noored elavad Palupõhjas töömesilaste elu, kus igal kommuuniliikmel on oma roll: kes teeb maitsvat taimetoitu, kes peseb nõusid. Käiakse ka mustikaid ja kukeseeni korjamas.
Mõte korraldada sai alguse Eesti sõpruskonnast, kes on keskkonnast väga huvitatud ning ka paljudel koolitustel käinud.
Idee teha mesilasteemaline laager tuli korraldaja Kaisa Hanseni sõnul sellest, et mesilaste suremuse probleem on väga aktuaalne. «Tavainimesi aga eriti ei huvita mesilaste olukord ja keegi väga ei teagi, et selline probleem on,» rääkis ta.
Hanseni arvates on just noored tihti keskkonnaprobleemidest teadlikumad kui täiskasvanud, kes hoiavad kinni oma vanadest teadmistest ja harjumustest.
Mesilased surevad
Tegemist on laagris palju. Päev algab noortel kell kaheksa vaimu ettevalmistusega, jooga ja meditatsiooniga.
Õhtuti korraldatakse tutvumismänge ja kultuuriõhtuid. Hispaania noored rääkisid, et nemad soovivad laagris oldud aja jooksul tutvuda Eesti ja Leedu kultuuriga, õppida tundma teistest riikidest pärit noorte vaatepunkte ja palju lõbutseda. Projektis osalejad on mingil määral kõik keskkonnaga seotud, näiteks Hispaaniast pärit tiimijuht peab ise mesilasi.
Noored annavad laagris ülevaate oma riigi mesilaste olukorrast. Kaasa lööb mahemesinik Jaanus Järva, kes õpetab ja näitab, kuidas mesilased tarus elavad.
Samuti külastatakse mesitalu Kõrvekülas, tehakse ekskursioon Tartu loodusmajja, käiakse rabas ja tutvutakse taimedega, mis mesilastele meeldivad. Kogu õppimine käib mängu teel. «Et ei oleks selline igav koolipingis istumine, meie tahame, et inimesed ise näeks, katsuks ja teeks kõik läbi,» rääkis Hansen.
Tema sõnul ei ole mesilaste suremuse põhjus üheselt selge, on vaid oletused. Igas riigis on erinev olukord ja keskkond.
Seepärast ongi projekt rahvusvaheline, et saada teada, kuidas on olukord teistes riikides ja mis põhjustab seal mesilaste suremust.
Hansen rääkis, et paljudel tema tuttavatel mesinikel on viimastel aastatel olnud probleeme mesilaste massilise suremisega, kaotatud on palju peresid.
Eestis on põhilised mesilaste hävitajad külm talv ja varroalestad, aga mingil määral ka pestitsiidid. Hispaanias on põhiline probleem just taimemürkide kasutamises.
«Kui mesilased hingavad taimekaitsemürke sisse, kaob neil suunataju, nad ei tea enam, kus on pesa. Samuti nõrgeneb nende immuunsüsteem ja nad ei jõua lõpuks enam koju lennata,» seletas Kaisa Hansen. Mesilasi kui tundlikke olendeid mõjutab ka mobiilsidekiirgus.
Kuidas mesilasi päästa?
Mis siis juhtuks, kui mesilased välja sureks? Mesilased mängivad taimede tolmeldamises väga suurt rolli, nad on ka üks osa toiduahelast.
«Kui mesilased ehk üks toiduahela lüli kaoks, siis kaoksid väga paljud toidukultuurid ja lõpuks sureks ka inimesed välja, kui just ei mõeldaks välja mingit uut infotehnoloogilist lahendust, kuidas tolmeldada kõiki puid,» rääkis Hansen.
Kuidas siis ikkagi olukorda lahendada?
Põllumehed kasutavad taimekaitsevahendeid edasi, samuti ei kao kuhugi mobiilside.
Hanseni arvates oleks üks lahendus suurendada mahepõllumajanduse osa, näiteks Läti üritab juba saada endale ökoriigi tiitlit.
«Ma olen teinud uurimistöö selle kohta ja on täiesti reaalne, et Eesti võiks olla mahemaa. Siin on palju puutumata loodust võrreldes muu Euroopaga, me oleme täiesti eriline koht sellest mõttes,» rääkis ta.
Hanseni sõnul on aga põhiline probleem inimeste kartus, et saak väheneb, kuid tegelikult on võimalik ka mahepõllumajanduses saada korralikku saaki.
«Selleks on vaja teadmisi ja oskusi looduslike vahendite kasutamiseks,» seletas ta.
Praeguse eesmärk on suurendada teadlikkust mesilaste olukorrast nii osalevate noorte kui ka rahva seas üldiselt ning anda aimu, kuidas me ise saame mõjutada keskkonda.
«Iga otsus, kasvõi see, kust ja kelle käest me oma toitu ostame, kas supermarketist või kuskilt kohaliku taluniku käest, või kasvatame ise – juba see mõjutab nii palju,» rääkis Hansen. «Inimesed peaksid aru saama, et nende käes on päris palju võimu, et muuta maailma paremaks.»
Pärnapuud ja putukahotell
Noored saavad laagris neist teemadest põhjaliku ülevaate ning nad jagavad teadmisi ka oma kodumaal. «Siin kogutud teadmiste jagamine isegi oma sõpruskonnas või perekonnas annab hästi palju juurde,» sõnas projektijuht Merlin Grosberg.
Üldsusele levitatakse teadmisi Tartu loodusmajas korraldatava jätkuüritusega ning peetakse blogi ja Facebooki lehte. «Me leppisime ka kokku, et iga osalenud riik vastutab selle eest, et nende blogisse või kodulehele läheks kõik õpitu üles, ka kohalikus meedias üritatakse nii palju kui võimalik tutvustuspinda saada,» rääkis Hansen.
Eestis istutatakse jätkuks maha pärnapuud, et putukad ja loomulikult ka mesilased saaksid siin toimetada. Valmistatakse ka putukahotell, mis pannakse üles Tartu loodusmajja. Samuti filmitakse humoorikas video sellest, mis saaks siis, kui mesilased sureks välja.
«Näiteks Hiinas on üks piirkond, kus pole enam mesilasi, ja tehti dokumentaalfilm sellest, kuidas inimesed ise kirsipuude otsas turnivad, et neid tolmeldada,» jutustas Hansen.
Igaüks saab mesilasi aidata sellega, et üritab osta mahedaid, taimemürkideta kasvatatud toidukultuure või kasvatab neid ise nii palju kui võimalik.
«Kui endal on põld või kasvatad ise toidukultuure, näiteks päris paljud peavad aeda, siis oleks hea, kui ei visataks sinna mürki, kuna see on väga kahjulik,» rääkis Hansen.
Tavainimene võiks projektijuhi Merlin Grosbergi ja korraldaja Kaisa Hanseni arvates mesilaste kohta teada seda, kui tähtsad nad tegelikult on. «Ära karda mesilast, ta on meie sõber ja annab meile head mett. Ta on väga oluline,» rõhutas Grosberg.
Looduslaager
• 3.–11. augustini Palupõhja looduskoolis.
• Osaleb 21 noort Eestist, Leedust ja Hispaaniast vanuses 15–26 aastat.
• Üheksa päeva kestel teadvustatakse mesilaste väljasuremisega seotud probleeme ja pakutakse lahendusi.
• Noored ehitavad muu hulgas ise mesilastarusid, külastavad mahemesitalu ja istutavad pärnapuid.
Autor: Keit Paju
Allikas: Tartu Postimees
Samal teemal 
