Nora: “Olles ise avatud uutele väljakutsetele, laiendame oma maailma”

Kell on vaevalt viis hommikul kui lennuk maandub Pape’ete lennujaamas. Peale 24h lennukis ebareaalsetes asendites magada üritades oli lõpuks püsti tõusmine ja lennukist väljumine suur kergendus. Ma teadsin, et Polüneesias on soe, aga see niiske palavus, mis lennukiuksest keset oktoobrit näkku pahvatas oli siiski üllatav. Kell on viis hommikul ja päike just tõusis, mis siis palavus keset päeva tähendama peaks? Ees ootavad kaheksa projektipäeva tõotasid tulla põnevad, palavad ja õpetlikud. Veetsime kaheksa päeva Mo’orea saarel, mis tähendab kohalikus keeles kollase sisaliku saart.

Prantsuse Polüneesia on saarestik Vaikses Ookeanis. Nagu nimest eeldada võib, on tegu Prantsuse ülemere-territooriumiga. Ka polüneeslastel on Euroopa pass ja samad õigused ja võimalused mis meil. Projekti eesmärgiks oli tõsta kohalikus kogukonnas teadlikkust Erasmus+ rahastusvõimaluste kohta ja koos polüneeslastega ka projekte kirjutada, mis on plaanis esitada veebruarikuisel taotlusvoorul. Tegemist oli esimese projektiga, mis toimus Polüneesias, ning seetõttu oli meil suur vastutus esindada oma riike parimas valguses.  Projektikirjutajaks oli meie pikaajaline prantsuse partner RESOPA. Partneriteks olid PACE Eestist, GEYC Rumeeniast, Check-In Portugalist, Le Discipline Itaaliast ja Youthfully Yours Kreekast. Igast riigist oli kolm saadikut, kelleks olid kas organisatsioonide asutajad või pikaajalised töötajad ja vabatahtlikud, seega seltskond oli mitmekesine ja huvitav ning meil oli erineva kogemustepagasi baasil üksteiselt palju õppida.

Projekti esimeses pooles kutsuti kokku Mo’orea erinevad noortega tegelevad organisatsioonid videokõneks Prantsuse noorteagentuuri esindajatega, kes selgitasid kohalikele erinevaid Erasmus+ rahastusvõimalusi ning taotlemisega seotud detaile. Peale seda jaguneti teemade kaupa laudade taha, kus Euroopast tulnud organisatsioonide esindajad jagasid oma kogemusi ja vastasid küsimustele. Oli näha, et kohalikud pidasid üritust oluliseks, ning osade organisatsioonide esindajad liitusid meiega ka ülejäänud projektis, mil tegime ajurünnakuid projekti-ideedele ning panime rahvusvahelistes gruppides paika ka järgmised sammud selleks, et projekt veebruarikuus esitada.

Usun, et minu jaoks kõige suurem elamus kogu projekti jooksul oli kohalik kultuur ja inimeste sümbioos loodusega. Organisatsioon, kes meid vastu võttis, seisab selle eest, et kohalik traditsioon ja eluviis püsima jääksid. Nad võitlevad aktiivselt maade müümise ja hotellide ehitamise vastu ning organisatsiooniga on seotud kogu Rurua perekond. Meile õpetati kohalikke tantse ja käsitööd ning kokakunsti. Tegime süüa traditsioonilises maa sisse kaevatud ahjus, kus lisaks sütele põles ka kookos. Toit kateti banaani- ja palmilehtede ning niiskete kangastega ning umbes neli tundi peale ahju panemist oli see valmis. Traditsiooniliselt tehakse niimoodi süüa igas peres pühapäeviti. Ahi, milles meie toit (erinevad kalad, sealiha, bataadid ja yam) küpses, toidab vabalt umbes sada inimest. Kodudes on ahjud üldjuhul väiksemad. Samamoodi oli põnev tantsutund, mis toimus õues lauspäikese all. Poleks arvanud, et ülakeha fikseerimine ja ainult keha alumise poole liigutamine ning samal ajal käeliigutuste tegemine võiks nii keeruline olla.

Lisaks sellele oli meil bussireis ümber saare kõige olulisemate kohtade. Käisime Te Mana O Te Moana keskuses, kus tegeletakse merikilpkonnade päästmise ja ravimisega. Külastasime ka Te Fare Natura ökoloogiamuuseumit/kultuurikeskust, mis keskendub kohalikele noortele polüneeslaste holistilise looduskäsitluse tutvustamisele. Muuseumis saime teada, et polüneeslased kirjeldasid ja põhjendasid loodusnähtuseid läbi müütide ja legendide. Muuseumi peamine eesmärk on tutvustada kohalikele noortele esivanemate kosmoloogiat ja elu sümbioosis loodusega. Käisime veel Belvedere vaateplatvormil ja tegime väikese matka Džunglis.

Kõige keerulisem oli vast ajavahega kohanemine. Esimestel päevadel ärkas enamus grupist nelja-viie vahel, ning õhtul kell üheksa olid tuled kustus. Olenemata sellest nautisime oma päevi täiel rinnal ning kuigi projekt oli lühike, eriti arvestades et Pariisist lendab Polüneesiasse 24h, jääb see kindlasti mulle meelde kui üks elu kõige erilisemaid projekte.

Soovitan igaühel, kes on vähegi huvitatud uute kultuuride, kommete ja tavade tutvumisest ning ka oma võrgustiku laiendamisest, võtta osa Erasmus + projektidest. Iga kord kui järjekordselt projektilt naasen, tunnen, et olen rohkem motiveeritud oma tööd jätkama just tänu kõigile neile säravatele inimestele, keda projektidel kohtan ning tean, et ma ei ole ainuke. Loodan, hea lugeja, et said siit ka innustust projektides osalema. Olles ise avatud uutele väljakutsetele, laiendame oma maailma ning jõuame kohtadesse, kuhu poleks eales arvanud, et jõuame. Seega avatud meelt ja tuult tiibadesse.