EVS vabatahtlike lood: Saksa vabatahtliku üliinimlik võime

Autor: Marcel Knorn

Mul on alati olnud üsna suur huvi kultuuri, keelte ja teiste rahvaste vastu. Selle huvi täitmiseks pakkus mu vabatahtlik teenistus piisavalt momente. See ei tähenda ainult seda, et mul on palju postkaarte või fotosid arvutis (umbes 60 GB ise tehtud fotosid ja videosid olen aasta jooksul kokku korjanud), vaid et ma õppisin inimestest aru saama. Ma sain teada nii palju Eesti, Eesti kultuuri ja ajaloo kohta, suhtlesin eestlastega, sain eesti keele suhu, õppisin laule ja luuletusi. Leivasuppi söön ma alati isegi suurema rõõmuga kui enamik eestlasi.

Eesti keel on viies võõrkeel, mida ma õppin … ja pean ausalt ütlema, et see on nendest keeltest kõige ilusam.

Eesti keele õppimine käis mul täiesti teistmoodi kui teiste keelte õppimine. Kui näiteks Londonis käies kasutasin vabalt inglise keelt, siis see muidugi kedagi eriti ei huvitanud. Kui   ma siin sattusin näiteks hääletamisel kellelegi ütlema, et olen Saksamaalt pärit, aga õppin eesti keelt, siis sain tavaliselt vastuseks „Mida? Miks sa seda teed? Aga kuidas sa…?“ Tallinnas käies sain ma kunagi selle eest isegi võõralt naiselt kalli.

Kui tänapäeval Saksamaal küsitakse, miks ma eesti keelt õppisin, siis ma tavaliselt vastan „Miks mitte? Korralikul mehel peab olema üks korralik üliinimlik võime“ 😉

Marcel Knorn töötas EVT vabatahtlikuna Põlvamaal Maarja külas aastatel 2013-2014. 

Sõprus on midagi, kus ei öelda hüvasti. Marcel pildil vasakul. Foto: Nicole Nguyen