Vabatahtliku teenistuse kogemus muudab mõttemaailma ja jääb kaasas käima ka aastaid hiljem

Merike Puura osales vabatahtliku teenistuses 2019. aastal Slovakkias. Järgnevalt saab lugeda tema kogemuslugu.

Kauged maad ja seiklused on mind paelunud sellest peale, kui noorena Jules Verne’i seiklusromaane neelasin. Aastad möödusid ning ajapikku kogunes julgus ka ise seiklema minna. Küll käisin noortevahetustel, koolitustel, küll õppisin semestri siin ja seal, aga vabatahtliku teenistuse läbimise võimalus jäi ikka kripeldama. Nii otsisingi 2018. suvel mitmesse projekti kandideerides endale sobivat, kuni sain jaatava vastuse töömalevaid korraldavalt ja vahendavalt organisatsioonilt nimega INEX Slovakia. 2019. aasta veebruari algul pühkisin 11 kuuks kodumaa tolmu jalgadelt ja asusin elama Slovakkia pealinna Bratislavasse. Korterit jagasime neljakesi: mina ja veel kaks vabatahtliku – Elena Kreekast ja Ivan Prantsusmaalt – ning Monika, kes vastuvõtvas organisatsioonis töötas.

Koos oli tore kontorisse minna ning kontoriski jagasime vabatahtlikega kolmekesi tuba. Kevadel valmistusime suviseid laagreid juhtima, panime kokku oma töötoa, mida laagris läbi viia ning õppisime kujundama ja sotsiaalmeedias rahvusvahelisi laagreid turundama. Sügisel viibisime samuti suurema osa tööajast kontoris välismaiste laagrite infoga tegeledes. Korra kuus toimusid teeõhtud, mille sisu saime ise luua. Tutvustasime oma kodumaid, korraldasime viktoriine ja töötube.

Abiks erivajadustega inimestele

Iga paari kuu tagant käisime ka erivajadustega inimeste keskuses sealsetele elanikele ja klientidele ajaviitetegevusi läbi viimas. Alguses oli hirmus, sest ma ei osanud taoliste inimestega kuidagi käituda. Ajapikku, mida rohkem kordi keskuses käisime, said näod tuttavamaks, õppisin ratastooliga manööverdama ning sain aru, et nende reaalsus ongi selline, nagu ta on, ja ega nad sellest õnnetumad ei ole. Vastupidi – iga väike asi valmistas palju rõõmu ja keskuse asukatel oli alati väga hea meel, kui me külla tulime. Korraldasime neile mänge, loomingulisi tegevusi ja paaril korral ka lühikese etenduse. Slovakid tähistavad 6. detsembril talvist nigulapäeva ehk Püha Nikolause päeva, mil Püha Nikolaus käib ringi, kaasas ingel ja kurat, ja jagab kingitusi. Mina sain olla ingel, Elena kurat ning Ivan kehastus pühameheks. Pärast kaunistasime koos klientidega piparkooke ja laulsime slovaki jõululaule.

Kaks laagrit

Suvel pakkisime asjad ja sõitsime mööda Slovakkiat ringi. Sain juhtida kahte laagrit: Lõuna-Slovakkias Ungari piiri ääres mahetalus, kus oli palju hobuseid, kitsi, lehmi ja vabalt ringi jooksvaid koeri, ning kindluse taastustöödel, kus pidi igal hommikul pool tundi mäe otsa ronima, et tööpaika jõuda. Enne laagrite algust läbisime laagrijuhi koolituse ja tegime korralikult ettevalmistusi: suhtlesime laagrilistega, koostööpartneritega, kelle juures laager toimus, uurisime piirkonna vaba aja tegevusi, panime paika ajakava. Loomulikult kui kõik peale hakkas, läks ikka teisiti, kui algselt plaanitud. Näiteks käisime 14-liikmelise grupiga veepargis, kus kadus ära 86-aastane Serbia härra, kes oli täiesti iseseisvalt Lõuna-Slovakkias toimuvasse laagrisse sõitnud. Otsimine jõudis nii kaugele, et slovakist kaaslaagrijuht kuulutas üle veepargi mikrofoni, et meie kaaslane on kadunud. Sellestki ei olnud tolku, seega hargnesime ja asusime otsima. Lõpuks tabasime härra ühe toiduputka juurest saiakest nosimas – tal oli kõht tühjaks läinud. Ja selle peale, et ta on kadunud, oskas ta kosta vaid: „Mis mina? Hoopis teie olite kadunud!“

Tugevuste lihvimine

Sellised juhtumised õpetasid ootamatustega toime tulema. Teist laagrit juhtisin üksi ning tagantjärele olen palju mõelnud, kui palju see mind arendas. Vastutada üksi grupi inimeste eest, samas anda neile ise olemiseks piisavalt vabadust, sest kõik olid täiskasvanud, mõista inimeste erinevaid vajadusi ja võimekust ning kohandada sellele vastavalt plaane – kõigega ma toona hakkama ei saanud, aga kasulik õppetund oli see kindlasti. Vabatahtlikuks olemise suur eelis on see, et lubatakse õppimis- ning pingevaba katsetus- ja eksimisruumi. Sain lihvida oma tugevusi ning õppida oma nõrkuste kohta. Õppisin paremini tundma iseennast ja selle kaudu ka paremini teisi mõistma.

Igale noorele, kes natukenegi mõtteid mõlgutab, kas välismaale minna, soovitan kindlasti Euroopa Solidaarsuskorpuse projekte uurida ja lihtsalt minna. See kogemus muudab mõttemaailma ja jääb kaasas käima ka aastaid hiljem. Tänu vabatahtlikule teenistusele olen mõistvam, avatum, paindlikum, enese- ja otsusekindlam ning suurenes mu sõprusvõrgustik üle maailma. Lihtsalt mine, sa ei kahetse!