Vabatahtlikuna Rumeenias: etendused lastele, matkamine ja meeldiv kultuurišokk

Aire Randalu läks Euroopa Solidaarsuskorpuse kaudu Rumeeniasse vabatahtlikuks 2019. aasta oktoobris. Järgnevalt saab lugeda tema kogemuslugu.

2019. aasta suvel olin lõpetanud ülikooli, kuid tundsin, et ei soovi veel töömaailma sukelduda ning polnud ka kindel, mida üldse päriselt teha tahaksin. Ent sattusin peale Erasmus+ ja ESK võimalustele ning mu peas käis klikk, et just seda tahangi – minna välismaale, teha head ja saada eripärane kogemus.

Sain Rumeeniasse, Cristuru Secuiesc linna ühe loodusteemalise projekti vabatahtlikuks koos kaheksa teise inimesega. Esialgu pidime olema seal pool aastat, ent koroona tõttu tuli meil koju naasta mõnevõrra varem. Aga läksin ma Rumeeniasse täiesti avatud südame ja ootustega – ma ei teadnud sellest riigist praktiliselt mitte midagi, seega lasin endal üllatuda ja avastada. Ma ei kujutanud ette, kuidas on elu üheksa inimesega ühes majas ja mis väljakutseid, pidusid kui sõprussuhteid see mulle toob. Ma tahtsin avastada, õppida, tulla oma mugavustsoonist välja ja just seda kõike ma saingi.

Rõhk loodussõbralikkusel

Mu vabatahtliku teenistuse sisu oli üsna laiahaardeline, kuid rõhk oli loodussõbralikkusel. Kõik üheksa vabatahtlikku said oma roll või kuulusid mõnda tiimi – ajakirjanikud, lasteaednikud, hooldekodu abiline, käsitöötiim ja aednik/taimehuviline. Mina kuulusin käsitööliste tiimi ehk sisuliselt käisin kahe teise vabatahtlikuga koolides ning lasteaedades, kus viisime läbi esitlusi taaskasutusest ja prügi sorteerimisest, kuid ka mänge ning meisterdamisi. Kodus valmistamise ette enda tehtud nii-öelda käpiknukushowsid (kõik taaskasutatavast materjalist) ning mõtlesime lastele tegevusi välja. Kui kooli või lasteaeda jõudsime, oligi meil oma äge programm koos ja hakkasime seda esitlema. Pole varem nii palju erinevaid meisterdamisasju teinud kui nendel kuudel.

Meil oli üks kohalik tuttav, kes meile sealset elu tutvustas ning viis tihtipeale matkama või planeeris väljasõite. Saime tema peale loota, kuna tegemist on kohalikuga, kes teab kõiki radasid. Ükskord ta siiski hindas oma võimeid üle ja matkasime pimedani välja mägedes ja metsade vahel nii, et natuke hakkas endalgi õudne. Siiski nägin sel korral ühte ilusat maja mäe otsas, see oli ümbritsetud lammastest ja pani mind tahtma proovida lambakarjataja ametit, ent selleni pole ma siiski veel jõudnud. Ent tol hetkel näis hingematvalt idülliline.

Meeldiv kultuurišokk

Riigina oli Rumeenia oli minu jaoks paras kultuurišokk, aga seda heas mõttes – romad, hobukaarikud, mäestikud, Transilvaania, silmadega majad ja need eripärased koolid, panid mind muude asjade seas mõistma, kui hästi meil Eestis tegelikult elu on.

Olen kõige tänulikum nende inimeste üle, kes kõik sinna majja kokku said. Osadega suhtlen siiamaani ja nii tore on käia nende koduriikides, sest kui on juba tuttav ees, kes saab tutvustada nii mõndagi, mida tavalise turismireisi käigus oleks keerulisem kogeda. Igatahes avas vabatahtliku kogemus mu silmaringi mitmes valdkonnas.

Paljud ei julge seda sammu enda jaoks teha, et panustada, võtta see aeg ning minna ja teha midagigi. Mina soosin mõtet, et iga noor käiks siiski välismaal kas või ühe korra ära. Olgu selleks vabatahtliku kogemus ESK-iga või semester Erasmusega – need on seda väärt ja annab nii palju tagasi. Jah, tuled tagasi ja oledki klišee, kes ainult räägib oma reisist ja kogemusest. Aga see on pärast taolist kogemust ka täiesti loomulik.