Võhandu maratoni vabatahtlikud: “Kui mitte täna, siis millal veel?!”

Alizee, Theo ja Nina on Euroopa Solidaaruskorpuse vabatahtlikud Eestis. Neile voolas kätte võimalus minna Võhandu maratonile vabatahtlikuks. Nina ja Theo sattusid vabatahtlikena professionaalset süstameeskonda toetama arusaamatuse tõttu. Nende mentor uuris neilt, kas nad sooviksid temaga süstasõitu minna üheskoos proovima. Kui aga süstasõit lähemale aerutas, selgitas mentor neile, et tegelikult ei olegi see niivõrd süstasõit, kui tema sõprade toetamine ühe võistluse raames. Ehkki nad täpselt aru ei saanud, mida nad tegema peavad, otsustasid nad siiski selle väljakutse vastu võtta. 22. aprilli hommikul algas kolme vabatahtliku teekond Tallinnast Taevaskoja kanti, kus toimuski Võhandu maraton. Sihtkohas ootasid neid võistlustulle minejad ning võistluse start oli järgmisel hommikul kell 7.

Kohale jõudes selgus, et vabatahtlike rolliks on toetada kaht professionaalset sportlast, Linda Tetsmanni ja Anette Baumi, kes olid maratoniks valmistunud nii vaimselt kui füüsiliselt juba väga pikalt. Linda ja Anette pidid sõitma 100km süstaga. Isegi, kui vabatahtlikud said teada, kuhu nad sattunud on, oli nende peas endiselt segadus, sest ega nad täpselt ei teadnudki, mida sellest päevast oodata.Päeva vältel said vabatahtlikud toetada HUUMi võistkonda neid motiveerides, toetades või jäädvustades nende seiklust sõites. Ilm oli sel päeval meeletult mõnus. Päike paistis ning oli piisavalt soe, et tunda end hästi. Siiski selgus, et selline ilm võistlemiseks ideaalne ei ole, sest päikse käes on keeruline süstaga sõita. Theo ja Nina selgitasid, et neile anti riietus nagu meeskonnalgi ning neil oli tunne, et nad ongi päris osa tiimist, kes spordivõistlusel üht tiimi toetab. See tõstis nad esile, ehkki kummalegi tähelepanu ei meeldinud. Ajapikku elasid nad rolli rohkem sisse ning omandasid oskused, kuidas kõige paremini meeskonda toetada.

Kaheksa tunni möödudes jõudis HUUMi meeskond finishisse ja nad saavutasid viienda koha. Naiste arvestuses jõudsid nad esimesele kohale ning neid lahutas teisest kohast suisa kaks tundi! Alizee kirjeldab, kuidas tal kippus uni peale tulema, kui ta meeskonda lõpp-punktis ootas. Seevastu väljakutse läbinutel ei paistnud silmas kübetki väsimust isegi peale kaheksa tunnist matkamist.Õhtul said vabatahtlikud tiimiga koos lõõgastuda – nautida Lõuna-Eesti loodust, grillida ja saunas käia.

Nina ja Theo selgitasid, et kui nad oleksid teadnud, mida see päev endast ette kujutab, siis nad tõenäoselt ei oleks kampa löönud. See lihtsalt oleks olnud liialt keerukas. Küll aga võtavad nad kogemusest kaasa õppetunni, et tasub olla avatud erinevatele võimalustele. Alizee rõhutab, et sellised kogemused on hindamatud, sest need loovad mälestused, mis kestavad terve elu. Seiklus sel nädalavahetusel näitas talle ka vabatahtliku töö teisi nägusid ning julgustas teda sääraseid võimalusi taas kasutama. Kui mitte täna, siis millal veel?!