Meie oleme Saskia ja Priit, läbisime oma lühiajalist vabatahtliku teenistust septembrist novembrini (2025) Gruusias, väikeses tööstuslinnas Rustavis. Tegutsesime vabatahtlikena organisatsioonis International Scout Centre Rustavi (ISCR). Olemuselt on see skautlusega tegelev ja noortele vabaaja tegevusi pakkuv noorteorganisatsioon. See kogemus näitas meile, et ka lühiajaline vabatahtlik töö võib tohutult silmaringi avardada ning õpetada olulisi oskuseid, mida igaühel meist läheb elus vaja.
Kuna meie suhtes oldi vastutulelikud, siis saime ise valida, milliseid tegevusi ja üritusi läbi viia. Eriti kasulikuks osutus meie varasem noorsootöö taust – panime kohapeal oma teoreetililised teadmised praktikas proovile. Meie põhiülesanne oli korraldada põnevaid mitteformaalseid tegevusi, mis toetaksid noorte arengut, aktiivsust ja osalust. ISCR juures on hea see, et noortel on võimalus kasutada suurt roheala, kus nad saavad ise algatada ja läbi viia nii vaimset kui füüsilist heaolu toetavaid tegevusi, jooksmisest ja spordimängudest kuni käsitööni.
Enne Gruusiasse jõudmist kartsime, et me ei jõua selle kahe kuuga midagi suurt korda saata. Tundub ju kuidagi lühike aeg. Meie koordinaator hoiatas ka ette, et septembris noored alles elavad kooliellu sisse ning tegevuste korraldamine võib olla sel ajal keerulisem. Lisaks on meil mõlemal kaugtööd, seega arvasime, et jääme veidi ajahätta.
Vaatamata kõigele sellele jõudsime 59 päevaga korraldada perepäeva, kus pakkusime peredele töötubasid, viisime läbi iganädalasi English Conversation Club sessioone, iganädalasi tantsutunde, korraldasime ka kott-toolide ürituse, kus taaskasutasime kogukonnalt kogutud riideid, õpetasime noortele keskkonnateadlikkust ja meisterdasime koos kott-toole. Lisaks viisime läbi Halloweeni üritust, kus noortel oli võimalik osaleda kostüümivõistluses. Tegime ka vabatahtlike infotunni, kus tutvustasime noortele nii Erasmus+, Euroopa Solidaarsuskorpuse kui ka kohalikke vabatahtliku töö võimalusi. Samuti tegime iganädalaselt üks-ühele tööd teha erivajadusega noorega ning juhendasime ja toetasime uusi vabatahtlikke.
Tegelikkuses õpetas see kogemus meid märkamatult paremini aega planeerima, oma tegevusi prioritiseerima ning erinevate olukordadega kohanema. Oluliseks õpikohaks oli meeskonnatöö ja vastutuse jagamine. Saime parema tunnetuse sellest, kuidas organisatsioonis noori kaasatakse ja julgustatakse initsiatiivi näitama ning kuidas luua turvaline ning toetav keskkond. Meie silmaring avardus tohutult – eriti keskkonna teemade osas, kuna mõistsime kui oluline on oma planeeti hoida läbi igapäevaste teadlike valikute.
Selleks, et võõrasse keskkonda paremini sulanduda, on tähtis suhelda kohalikega nende keeles. Sellepärast tahtsime osaleda iganädalastes gruusia keele tundides. Ausalt öeldes, isegi kahest kuust piisab, et omandada elementaarsed keeleteadmised ning tunda end igapäevastes olukordades kindlamalt. Gruusia keelt räägib maailmas suhteliselt väike hulk inimesi, mistõttu kohalikele väga meeldib, kui välismaalased püüavad suhelda just nende emakeeles. Iga kord, kui me vestlust alustasime, tekkis inimestel selline “vau” efekt, nad muutusid rõõmsaks ja soojaks. Seda reaktsiooni oli alati äärmiselt tore näha.
Meil oli võimalus külastada ka erinevaid linnapäevi, kus esinesid rahvatantsijad ja -lauljad. Osalesime ka hinkaalide valmistamise töötoas. Hinkaal on Gruusia köögi pelmeni-laadne rahvustoit, mis koosneb keeratud tainast ning on täidetud liha, kala või köögiviljade ja maitseainetega. Seda süüakse kätega, hoides kinni khinkali ülaosast, kuhu jääb veidi toorest tainast, mida kohalikud tavaliselt ei söö. Seejärel hammustatakse hinkaali sisse väike auk, juuakse seest välja leem ning alles siis süüakse ülejäänud hinkaal.
Huvitav fakt Gruusia kultuurist on see, et kui keegi pakub sulle midagi – olgu see siis toit, jook või midagi muud – pead selle kohe kindlasti vastu võtma. Keeldumine võib kohalike jaoks tunduda ebaviisakas, seega ei ütle nad tavaliselt „ei“. See on osa nende külalislahkusest ja traditsioonidest ning näitab, kui tähtis on austada ja hinnata teiste lahkust. Kui me rääkisime oma Gruusia-poolse koordinaatoriga, tõi ta välja ühe väga kõnetava mõtte. Ta oli ise varem Rumeenias vabatahtlik olnud ja jagas enda kogemust, et just kaugemad piirkonnad ja väiksemad kogukonnad vajavad vabatahtlike panust kõige rohkem.
Me usume, et vabatahtlik töö on väärt tegu igas Euroopa Solidaarsuskorpuse projektis, aga kogesime Gruusias seda, et meie abist tulenes kohene käegakatsutav kasu. Gruusia organisatsioonid, kellega koostööd tegime, vajasid vabatahtlikke igapäevaseks toimimiseks ning see tegi kogemuse meie jaoks eriti tähenduslikuks.